Jüri Estam
Pole mingi saladus, nagu eelmisel korral siin nägime, et soomeugri rahvaste ja rahvakildude hetkeseis ja käekäik ei näe laias laastus rõõmustav välja. Teiste hulgas asuvad näiteks marid – meie hõimuvelled ja -õed – juba pikemat aega jõulise venestamispoliitika surve all.
Miks ei tuleks meie soome-ugri suurt ja mitmetahulist kogukonda tsivilisatsiooniks pidada, mille rahvad ja sugukonnad oma ainelise ja vaimse kultuuriga elasid varem omaenda territooriumil, kuid millest valdav osa aina tugevneva vene ülevõimu alla sattunud on? Seniks, kuni nad lahustuvad ja lõpuks koos oma unikaalsete keeltega ära kaovad. Või suudab keegi kätt neile protsessidele vahele panna?
Pole ju välistatud, et minevikus võis soomeugrilaste levikuala kujutada endast midagi kontiinumi sarnast, olles suuresti territoriaalne tervik, millel polnud eraldiasuvaid osi.
Meid siin, st eestlasi-liivlasi, ilmselt “päästeti” vene hegemoonia alla sattumast saksa mõõgavendade ja kaua kestnud mõisakorra poolt. Enne Soome riigi teket “päästis” soomlasi vene ekspansiooni eest Rootsi impeeriumi osaks olemine. Selle tõttu, kuidas ajalugu siin Põhjalas meie jaoks nii raskeloomuliselt kulgenud on, kasutame me ladina tähestikku, ja luteriusk on eestlaste ning soomlaste seas laialt kanda kinnitanud.
Eesti pole aga praeguseni pääsenud Vene mõjusfääri robustsest mõjuvõimust ega irredentismi ohust. Irredentism kujutab endast teatavasti tahtmist “kaotsi” läinud territooriume enda alla tagasi vallutada. 2018 a. 1. märtsil ütles Venemaa juht Vladimir Putin avalikult, et “keeraks NSV Liidu kollapsi tagasi, kui ta seda suudaks”.
Kuid mida teha, kui osa eestlastest saeb ise kas rumalusest, maailmavaate tõttu, või pahatahtlikkusest seda oksa ennast, millele toetub eestluse tulevik?
Soovin siinse jutulõngaga jõuda selleni, kuidas väikelapse (ja uuesti lapseootel olev) ema Triin Teramäe ja tema mõttekaaslased üritavad takistada Reformierakonna ja teiste ringkondade plaani muuta peamiselt eesti õpilastest koosnevad koolid siin Maarjamaal integreeritud segakoolideks, mis tõmbaksid siiani eestlaste kantsidena omaette eksisteerida suutnud õppeasutustele kaela vene laste laviini.
Selle poleemikat tekitava projekti üldnimetus – ehk see, mille vastu Teramäe ja kaaslased võitlust alustanud on – on Ühtne Eesti kool (ÜEK), mille teostamiseks meie peaministripartei möödunud aasta lõpus Riigikogule otsuse eelnõu esitas, kavatsusega muuta kogu lasteaia- ja kooliharidus 2030. aastaks eestikeelseks.
Kui see plaan esimesel silmapilgul ja sellesse süvenemata äkki hästi heana tunduda võib, siis “think again”. Tegelikkuses on see eestluse kestmisele kurjaennustav. Ühtse Eesti kooli projekt kujutab endast eestlaskonna jaoks Trooja hobust ja üldse mitte päästerõngast ega kuidagiviisi muidu arukat tegu. Mitmeid veenvaid argumente selle suhtes esitab ERR portaalis Peeter Espak, kirjutises “Eesti-vene segakooli kava tuleb peatada”.
Ajakirjanik Vahur Koorits kirjutas Eesti Päevalehes 15. märtsil: ÜEK “kehtestamist takistab venekeelsete inimeste tugev kontsentreerumine teatud piirkondadesse ja üleüldine kooliõpetajate puudus”. Tegelikult on seda takistada püüdmas ka sotsiaalmeedias aina suuremat toetust koguv, juba eelpool mainitud grupp eesti põlisrahva päritolu lapsevanemaid, kes näevad Reformierakonna kavatsusis tõsist ohtu oma lastele ja eestluse tulevikule. Muidugi soovivad ka Eestisse elama asustatud venelastest paljud, et “nende” koolid alles jääksid.
Alternatiiv peaminister Kaja Kallase plaanile oleks, et nn vene koolid tuleb – eestlaste koolidest lahus – alles jätta, kuid õppekava peab neil olema eestikeelne ja ettemääratud, selle asemel, et kremlikeskne ja eestlaste õppeprogrammist erinev “hobuse unenägu”. Aga ka slaavlaste (meile üle jõu käivat) osakaalu tuleb Eestis aegamööda lihtsalt vähendada.
Eestis oli 2019/2020 õppeaastal 518 kooli. Vene õppekeelega koole on neist 67, kokku ligi 22,000 õpilasega. Statistikaameti andmetel oli 2018. aasta seisuga Eestis muu emakeelega õppijaid venekeelses koolis ca 22,000 ja muu emakeelega õppijaid eestlaste koolides rohkem kui 17,000. Kokku siis ligikaudu 40,000 noort slaavlast ja muud muulast. Vastab tõele, et huvi eesti keeles õppida kasvab selle kontingendi liikmete hulgas. Eelpool toodud statistika pärineb Reformierakonna koduleheküljelt (vt pressiteadet seal möödunud a. septembrist: “Reformierakond algatab taas haridussüsteemi muutmise ühtseks ja eestikeelseks”). Eelnevale lisandub Eestis ka 614 koolieelset lasteasutust, kus õpib 66,000 last, nendest 105 venekeelset lasteaeda 11,000 lapsega. Valdav osa viimastest jätkab koolis õppimist vene keeles.
Saaga sellest, kuidas on abitult ja hädavaevu püütud toime tulla Eestisse ja Lätisse õigusvastaselt asustatud tohutu slaavlaste ja teiste etnoste hulgaga, on praeguseks enam kui 30 aastat kestnud lugu. Poliitikud on üritanud meelitada vene koolidesse küll rohkem eestlasist õpetajaid, kuid loiult. Paljud meie õpetajad pole olnud sellest väljakutsest kuigi vaimustatud, kuigi neid oleks kindlasti sinna vaja.
Minusugust, kes pisteti kunagi ammu, värskelt Saksamaalt saabununa, kohe esimesest päevast USA haridussüsteemi ingliskeelsesse õppesse, paneb imestama see, et juba aastast 1995, mil Nõukogude Liidu sõdurid olid siit lõpuks tagasi itta viidud, kust nad meile soovimatute külalistena kunagi saabusid, siinset koolisüsteemi kindlameelselt (kuid mõistlikel alustel) eestikeelseks ei muudetud.
Ajakirjanik Rain Kooli kirjutas kolme aasta eest aga, et “Eestis on tänase päevani olemas täiesti ametlik venekeelne haridussüsteem… Venekeelse hariduse säilitamine on ilmselt see lõiv, mida Eesti juhid 1990. aastatel maksid selle eest, et ühiskonnarahu püsima jääks.” Konksudega probleemide puhul on elus esmatähtis ikka see, kuidas sa nurjatutele küsimustele läheneda kavatsed. Tõlkes öeldakse nurjatute probleemide kohta inglise keeles aga “wicked problem”. Kuidas meie valitsus eesti lastest poluvernikuid tegemas on I osa leiad siit.
