Matthew Riemma
Eesti pere söögilauas. Foto: pealinn.ee
Kiviajal olid inimesed kütid ja korilased.
Nad küttisid metsloomi nagu karu, kits, põder, metssiga ja kobras, seega nad sõid liha.
Muidugi korjasid nad ka söödavaid taimi, juurikaid, marju ja seeni.
Inimesed elasid veekogude juures, et nad saaksid kiiremini mööda vett ringi liikuda.
Sellest ma järeldan, et nad sõid palju kala.
Ka teadaolev vanim asula Eestis oli jõe ääres – Pulli küla.
Umbes 4900 aasta paiku eKr hakati valmistama savinõusid.
See muutus andis inimestele võimaluse teha vedelaid toite.
Tollesse aega jääb ka alepõllu rajamine ja karjakasvatuse algus.
Põllu pealt saadi natukene vilja ja inimesed said keeta midagi pudrulaadset oma savipottides.
13. sajandi algul (algas keskaeg) hakkasid eestlased kasvatama talirukist.
Peale rukki kasvatati otra, nisu, hernest, kaera ja põlduba.
Rukkikasvatus tähendas seda, et eestlane õppis oma rehielamu ahjus küpsetama hapendatud taignast leiba.
Leib oli kõige olulisem kõhutäide.
Kõike muud, mis toidulauale pandi, kutsuti leivakõrvaseks, näiteks kördid, leemed, soolatud silk, harvem soolane kala ja liha.
Koduloomadest kasvatati sigu, veiseid, lambaid ja kitsi.
Selleks, et leiba lauale saada tuli palju rasket tööd teha ja sellepärast oli leib püha.
Leiba küpsetati üle nädala.
Leivakõrvaseks joodi taari (jook, mille valmistamiseks valati jahule või leivale vett ja lasti see hapnema minna), kalja, õlut, hapupiima ja kasemahla.
Söömine oli väga tõsine tegevus.
Peremees istus laua otsas ja lõikas igaühele viilu leiba, esimene leiva ots, mida kutsuti kasvukannikaks, anti kõige väiksemale lapsele, et ta kasvaks paremini.
Viimane tükk leivast, jännikannikas lõigati väikesteks tükkideks ja viidi kanadele.
Laua keskel oli suur puust väi savist tehtud kauss, millest iga pereliige sõi kordamööda oma puulusikaga.
19. sajandi keskpaigas lisandus eestlaste toidulauale teine väga tähtis toit: kartul. Kartuli tulek tegi lõpu ka eestlasi aastasadu vaevanud näljahädadele.
Leib oli meie esivanemate jaoks põhitoit.
Tänapäeval on leib söögikõrvane ja seda saab lihtsalt osta igast Eestimaa toidupoest.
Vanasti oli leiba vähe ja talupojad said seda harvem.
Leib on hea, mulle maitseb “Meie Eesti” rukkileib.
