Vabariigi aastapäevaks valmisid ERR ja Eesti Instituudi koostöös keeleklipid, mis näitavad, kuidas eesti keel aastasadade jooksul muutunud ja arenenud on.
Keelekillud viivad vaataja tagasi nii 2000 aasta tagusesse aega kui ka tänapäeva, 1970ndatesse ja 17. sajandisse, ning näitavad, kuidas sel ajal elanud eestlased emakeelt rääkisid.
“Me päris täpselt ei tea, kuidas Eesti inimesed 17. sajandil rääkisid, aga meil on olemas neist aegadest sõnaraamatud ja tekstid, mille põhjal saab palju oletada,” rääkis keeleteadlane Annika Viht ETV saates “Ringvaade”. Tollased pastorid, kes kirikuraamatuid koostasid, kinnitasid et on väljendid noppinud otse talupoegade suust.
Klippide teksti autor on Annika Viht. Näitlejad Hilje Murel, Märt Avandi, Helina Tüür, Herman Avandi. Klipid olid ETV eetris vabariigi aastapäeval ning neid saab järele vaadata ERR lehelt.
VES/ERR
Kuidas kõlas eesti keel 2000 aastat tagasi
Hommikusöök umbes 2000 aastat tagasi künni-päeval. Vestluses kasuta-takse hilisläänemeresoome algkeelt, mis on eesti keele ja teiste läänemeresoome keelte ühine eelkäija, mille on taasloonud keeleteadlased.
Paari tuhande aasta taguse eesti keele kohta saab teha vaid oletusi, sest esimesed säilinud tekstid pärinevad 16. sajandist. Et siiski saada aimu kaugemast minevikust, on keeleteadlased võrrelnud meie sugulaskeeli ning jõudnud arusaamani sellest, mil-line võis olla nende ühine algkuju. Üks rekonstrueeritud keelekujusid on läänemeresoome algkeel, tänapäe-vaste läänemeresoome keelte (soome, karjala, lüüdi, vepsa, isuri, vadja, põhjaeesti, lõunaeesti, liivi) ühine eelkäija.
Klippides on kasutusel hilisläänemeresoome alg-keel, milles on veel toimumata hulk muutusi, mis andsid eesti keelele selle täna-päevase näo. Enne hääliku-kadusid olid sõnavormid pikemad (nt söömähen ‘sööma’, abittatak ‘aidata’, pettäbi ‘petab’, et nägek ‘(sina) ei näe’, odottajin ‘ootasin’, pereh ‘pere’, meehen ‘mehe’, töödä ‘tööd’, leemehen ‘leende e suppi’, meillä ‘meil’, tööttäk ‘tööta’, hernehita ‘herneid’). Paljud sulghäälikud olid veel nõrge-nemata (nt atran ‘adra’, vakat ‘vakad’, poikani ‘mu poeg’, tulõbat ‘tulevad’, älket ma-katkõt ‘ärge magage’), laadivahelduslike sõnade nõrgas astmes oli veel sulghäälik (nt kündinpäivä ‘künnipäev’, põldollõn ‘põllule’, sigan-sapa ‘seasaba’, kordassa ‘korras’).
Keeles valitses vokaalharmoonia: kui esisilbis kasutati eesvokaale, pidid need ole-ma ka järgmistes silpides (nt pesästä ‘pesast’, hüvät ‘head’), samamoodi oli tagavokaalidega (nt lapsõt ‘lapsed’, kuulõk ‘kuule’).
Vaata ja kuula 2000 aasta taguse keele näidet:
https://tinyurl.com/46nuu2fz
Järgneb…
