Rait Avestik
Teatrikriitik, teatriuurija ja literaat, Püha Johannese Kooli värske (roheline) eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Umbes-täpselt kakskümmend aastat tagasi, kui lõpetasin Tartu ülikooli teatriteaduse ja kirjanduse erialal, olin ma enda jaoks absoluutselt välistanud igasuguse töö üldhariduskoolis. Lihtsalt ei tahtnud ja ei tulnud selle pealegi, et võiks selle peale tulla. Niisiis olen viimasel kahekümnel aastal pühendunud pea täielikult teatrile – kriitikuna, uurijana, literaadina ja ka fotograafina.
Raske öelda, kas peamiseks põhjuseks oli kahel viimasel aastal Eesti teatriliidu sõnalavastuste auhindade žüriis olemine (millega kaasneb reeglina eriti massiivne teatrivaatamine), teatriraamatute intensiivne kirjutamine-koostamine (äsja ilmus siinkirjutaja sulest üheksas) või midagi muud (üldine teatriküllastus, väsimus, areng, taandareng, keskeakriis vmt), aga tundsin, et minu teatritsistern on täis saanud. Ei saa salata, et valdkonnasisene tunnustus on seda küllastumise või täis saamise tunnet veelgi süvendanud, ja ei saa ka salata, et seesama tunne tegi otsuse kannapöördeks ka üsna kergeks. Ja nagu sedastas üks minu hea kolleeg ja Tartu ülikooli õppejõud, et ma mitte ei hakanud, vaid kujunesin õpetajaks. Ja selliselt on päris julgustav mõelda.
Eestis on üsna järjepidevalt ja juba pikema aja jooksul räägitud õpetajate suurest puudusest, õpetajatöö madalast prestiižist (mis minu hinnangul nii madal enam polegi), alatasustamisest jmt. Aasta tagasi lahvatanud ülemaailmse viirusepuhangu ning sellest tulenevalt koolides distantsõppe rakendamise taustal muutusid need „tahvli ees seisva sooja keha“ otsingud kuidagi eriti märgatavaks.
Ka kutsuti avalikult koolidesse nö kõrvalseisjaid, kuid oma ala spetsialiste, kes tooksid kooli kaasa ka midagi sellist, mida puhas pedagoog või terve elu pedagoogina töötanu tuua ei saaks. Ka sellised meedia vahendusel kostnud hõiked innustasid kannapöördele. Küllap tundsin mingil hetkel sedagi, et asudes õpetajana tööle, lähen (riigile, rahvale, koolile, õpilasele) justkui appi. Kas on ka abi olnud, eks see paistab vast hiljem.
Samas olen koolis töötatud lühikese aja jooksul mõistnud, et spetsialist võid sa olla, tahet võib sul olla, aga sa pead kooli sobima, see kõik peab sulle sobima nii kitsas kui ka laiemas mõttes, kuigi need sisemised tõmblused, kui tahaks haridusasutusest tagasivaatamata põgeneda, saadavad õpetajat ilmselt permanentselt. Algaja haridustöötajana võin selles osas muidugi ka eksida. Üks on aga kindel – pedagoogilised teadmised, kasvõi elementaarsed, on koolis töötades üsna möödapääsmatud. Seega tuleb siinkirjutajal sunniviisiliselt ja vabatahtlikult asuda taaskord ülikooli end täiendama. Ja enesetäiendamine, nagu ma olen aru saanud, on tänapäeval õpetajatöö üks lahutamatuid osasid.
Esimesed kuud koolis ei olnud muidugi kerged. Kui oled oma senise elu jooksul pigem üksi töötanud ja niimoodi tahtnudki töötada, siis äkiline sattumine inimeste – veel enam – laste keskele, mõjus omamoodi šokina. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Oli ühtaegu huvitav ja hirmutav täiesti uude, kuigi tegelikult nii loomulikku ja igapäevasesse keskkonda sattuda.
Kuna meie kool on veel põhikool (kool kasvab järkjärgult) ja minu ülesanne on õpetada eesti keelt (4. ja 5. klass) ja kirjandust (5., 6. ja 8. klass), siis näen ma seda, mis toimub Eestis lastega sel hetkel, kui nad õpivad keelt kõige laiapõhjalisemalt. Igas klassi on oskajaid ja mitteoskajaid, kuid üldpildi määrab see, kas lapsed oskavad või on harjunud õppima. Tundub, et kodudes õpitakse ikkagi väga vähe ja seda tuleb siis teha tunnis koos õpetajaga. Ja sinna see aeg kulub. Aga rõõmu teeb see, et areng ikkagi toimub. Kui eelmisel sügisel hakkasin 5. klassi poiste esimeste etteütluste peale korraga nii naerma kui nutma, siis nüüd võib tõdeda, et asi paraneb. Järelikult – areng toimub.
Kui 4. ja 5. klassis see nii väga veel silma ja kõrva ei torka, siis vanemates klassides on inglise keel üsna sihikindlalt noorte suust ja meelest emakeelt peletamas. On päris koomiline kuulata, kui vahetunnis poisid lobisevad omavahel inglise keeles ja jututeemaks loomulikult arvutimängud. Kurb on aga juba see, kui 8. klassi tüdrukul ei tule meelde mingi asja eestikeelne nimetus, küll teab ta seda aga inglise keeles. Eks see sunnib ennast eesti keele ja kirjanduse tundides eriti kokku võtma. Olukord sunnib rõhutama nii endale kui õpilastele keele tugevat seost identiteedi ja kõige selle juurde kuuluvaga. Võitleme iga silbi eest!
Kas ja kuidas see kõik õnnestub, eks see paistab hiljem.
K-12 põhine kristlik Püha Johannese Kool Tallinnas alustab oma koolimaja ehitust ning sellega seoses otsib annetajad.
Rohkem infot www.pjk.ee
Leia meid ka facebookist @puhajohannesekool
Instagramist puhajohannesekool
USAst on võimalik kooli toetada siin https://www.pjk.ee/en/anneta-eng
