Käesoleval aastal on ümmargused sünnipäevad real eesti luuletajatel kes on jätnud püsivad jäljed meie luulekunsti varasalve:
Ernst Enno 140
Villem Grünthal-Ridala 130
Marie Heiberg 125
Henrik Visnapuu 125
Bernard Kangro 105
Püüan selles ja järgnevates artiklites nende teeneliste inimeste elutöid meenutada. Alustan esimese kahega, Ernst Enno ja Villem Grünthal-Ridalaga.
Ernst Enno (1875–1934)
Ernst Enno sündis Valguta mõisas Tartumaal, kus ta isa oli mõisakutsar. Juba lapsepõlves mõjutas last muinasjutte heietav pime vanaema, kelle jutud arendasid poisikeses erilise kujutlusvõime. Tähelepanuväärselt leidub märge selle vanakese kohta luuletuses “Õhtu kodutalus”:
Tiksub kell ja ahju taga
Kilgid tasa laulavad,
Vanaema kustund silmad
Hangund pilgul vaatavad.
Peale külakooli 1886 jätkus Enno haridustee Tartus Treffneri gümnaasiumis ja reaalkoolis. Kümme aastat hiljem näeme Ennot Riia polütehnikumis, kus ta liitus eesti üliõpilasgrupiga korp! Vironia. Siin oli ta veel kaugel hilisemast endassetõmbunud olekust, osaledes hoogsalt Vironia tegevuses. Riias tutvus ta ka rohke kirjandusega filosoofia, teoloogia ja teosoofia aladelt. Nii süvenes Enno tunde- ja mõttemaailm, mis omakorda viis ta luuleloomingu üha enam ülemaise, müstilise suunas, kus luuletuste sisu oli enam tajutav kui mõistetav.
Peale polütehnikumi lõpetamist töötas Enno mõne aasta Tartus, osalt Postimehe juures. Et Tartu oli talle eriline lemmik, seda tunnistab pikk luuletus “Tartu valgel ööl”, mille esimesed read kõlavad nii:
Kui ilus, ilus oled Tartu valgel ööl:
kõik aknad vastu põhja hõõgavad
kui õnne unenäod salajad.
Nii ainult mõni pilv ja täht on taevavööl
ja orus Emajõgi ajab udujuttu,
ja kuskil tamme lehtes tundub nagu nuttu,….
Alates 1919. aastast oli Enno Läänemaa koolinõunik Haapsalus, kus ta ka 1934 suri. Temalt ilmus neli luuletuskogu: “Uued luuletused” (1909), “Hallid laulud” (1910), “Valge öö” ja “Kadunud kodu” (1920).
Enno maailmavaateks kujunesid valguse ja tõe igatsus, elu olemuse lahtimõtestamine, ühinemise püüdlus jumalusega. Ta loomingus on kaks põhitooni:
(a) laulvas stiilis lapsepõlvemälestused;
(b) üksildaselt unistav, usulis-filosoofiline müstitsism.
Ehkki esimeses leiame korduvat kodumotiivi, oli see enamasti otsing uue kodu järele, näiteks luuletuses “Kojuigatsus”:
Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad
Tuul mängib lillelõhnaga –
Mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.
Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune
viib sinimetsa poole kaugele,
sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
et kanda kojukutset minu meele
Ja sala laulavad minu vaiksed leinad,
Et õitsvad kodus valged ristikheinad.
Teises kategoorias – usulis-filosoofilised tunded – polnud tegemist dogmaatilise kristlusega. Pigem oli see panteism – kõikjumaluse, s.t. jumala ja looduse samasuse õpetus. Näiteks kõlavad luuletuse “Igatsuse laul” esimesed read nii:
O hing, kas tunned, kuhu surevad
kõik sihita teed?
O hing, kas tead, kuhu lõpevad
kõik teeta sihid?
Vaata mulle silmi, armas otsatus!
Vaata mulle silmi, mu sõber!
– – – – –
O, viige tervitusi, viige tervisi
jumala randadele, valged lagled!
Kuna Enno vaated ei sobinud tookordse ratsionalismiga, jäi ta erandlikuks ja käis oma teed üksi. Bernard Kangro võtab mõjuvalt kokku Enno isiksuse ja loomingu:
“Enno – see on meie kitsaste olude ja väikeste võimaluste maa kurbloolus: see, kes laulis lõputuist teedest ja rändajast, ei pääsenud ise kunagi muidu rändama kui kujutluses…”
Villem Grünthal-Ridala (1885–1942)
Villem Grünthal-Ridala on pärit Kuivastust Muhumaalt. Ta õppis Kuressaare gümnaasiumis ja siis Helsingi ülikooli filosoofia teaduskonnas. Aastatel 1910–19 töötas Grünthal-Ridala Tartus kooliõpetajana, kuid juba 1923 siirdus tagasi Helsingisse. Siin oli ta eesti keele lektor Helsingi ülikoolis kuni surmani 1942.
Kuna Ridala peagu kogu esimese iseseisvusaja viibis väljaspool Eestit, jäi ta looming veidi varju. Ometi oli ta Noor-Eesti kirjandusliku liikumise üks juhtivaid tegelasi G. Suitsu, F. Tuglase ja J. Aaviku kõrval. Aga vastandina Suitsu subjektiivsusele oli Ridala oma kirjeldustes äärmiselt objektiivne. Tema luuleideaaliks oli karske ülevus ja rahu, tundelisust oli seal vähem.
Ridalalt on ilmunud mitu luuletuskogu, nende hulgas “Villem Grünthali laulud” (1930), “Kauged rannad” (1914) jt. Ta oli Eesti suurim looduslüürik, mere ja rannameeleolude kirjeldaja – üks teerajaja sel alal. Sünnipaiga rand ja meri olid talle esmased inspiratsiooniallikad. Lugege näiteks ta luuletust “Luitel”:
Õhtumaile alla vajub päike verevana, –
istun üksi luite sõmeral, –
kevadine meri eemal sinkjastumedana
kustub kaugemeelsel kohinal.
Üle laidude, veel ehakullast kumavate,
lendab kisal ulgumerele
kajakaid ja kaadruid läbi avaruste hämarate,
üle õhtu tumeneva vee.
Järgi päiksele kui kauge puri kahvatades
horisondil keset hämarat
mõõnab meel kui öine laine vahus tuhistades –
kaugele täis iha videvat.
Kas märkate, et värvikate sõnade tagant õhkub ometi nimetut nukrust?
Ridala luulekeele objektiivsust (aga siiski milline värvikus!) näitab suurepäraselt luuletus “Metshaned”, millest siinkohal esimesed read:
Õieli kael ja punakad lestjalad takatsi sirgus,
silmades punakas helk, millise loob eha kiirg,
nii nemad ujuvad üleval öösise kõrguse sinas,
kustuva päikese vaos, hämaras pilvises reas.
Ja viimaks kõigile tuntud klassika – “Talvine õhtu”:
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääretu lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe.
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatu kumal,
eha punal
kaugele.
Kasutatud kirjandus:
Ernst Enno, “Kadunud kodu”, luulevalimik, ORTO; 1950.
Bernard Kangro: Sissejuhatus eelnenud teosele.
Arvo Mägi, “Eesti lüürika I ja II”, Eesti Kirjanike Kooperatiiv; 1958
“Lühike Eesti kirjanduslugu I”, Eesti Kirjanike Kooperatiiv; 1965.
Karl Ristikivi, “Eesti kirjanduse lugu”, kirjastus Tõrvik; 1954.
Paul Rummo, “Eesti luule antoloogia 1637–1965”, Tallinn; 1965
(järgneb)
Raul Pettai
