Aastal 2018 Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva pühitsedes on otsekui selle auks samale aastale juhtunud ka seitsme suure Eesti luuletaja ümmargused sünnipäevad:
Friedrich Robert Faehlmann 220
Friedrich Reinhold Kreutzwald 215
Lydia Koidula 175
Mihkel Veske 175
Gustav Suits 135
Marie Under 135
Kersti Merilaas 105
Annan alljärgnevalt iga luuletaja kohta lühikese eluloo ja näite tema loomingust, et ei ununeks need auväärsed inimesed, kes on Eesti rahvale kinkinud nii palju ilu, elujulgust ja rahvustunnet. Näidete valik on paratamatult subjektiivne ja ruumipuudusel saan pikematest luuletustest anda vaid osa salme. Loodan aga, et saate kõikidest poeetidest küllaldase pildi.
Friedrich Robert Faehlmann (1798 – 1850)
F. R. Faehlmann sündis Järvamaal mõisavalitseja pojana. Õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja töötas arstina Tartus, olles ka eesti keele lektor ülikoolis. Tema õhutusel asutati aastal 1838 Õpetatud Eesti Selts, kus esmakordselt kerkis mõte luua rahvuseepos “Kalevipoeg”. Faehlmann asus ideed innuga teostama, kuid suri enneaegselt. Töö jäi Kreutzwaldi hooleks, kes üle võttis senini kogutud materjalid.
Alljärgnevalt Faehlmanni luuletuse “Suur on, Jumal su ramm” 3. ja 4. salm:
Tere, mõnigi paik, armas ja kallis mul,
kus ma mõnigi kord õnnega viibisin,
kuulsin ööbiku laulu,
kala mängimist vaatasin.
Tule tagasi veel – tagasi tule veel,
õnnis, õnnelik aeg kõige su rõõmuga! –
Silmapilkude vastu
eluaja ma annaksin.
Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803 – 1882)
F. R. Kreutzwald pärineb Virumaalt. Aastal 1832 lõpetas ta Tartu ülikooli arstiteaduskonna ja asus Võrru, kus töötas linna- ja maakonnaarstina kuni 1877, harrastades aga ka luuleloomingut. Viimased eluaastad veetis ta Tartus. Kreutzwaldi maja Võrus korrastati 1940 muuseumiks – esimene selletaoline kirjaniku mälestusmärk Eestis. See on huvitav paik, mida minagi sain aastal 1942 uurida.
Kreutzwald, keda juba eluajal “Lauluisaks” kutsuti, on eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” looja (1857-61). Ehkki teos tugineb vanadele muistenditele ja rahvalauludele, on rõhuv osa temast Kreutzwaldi töö, mitte otsene rahvalooming.
Olgu siinkohal tsiteeritud “Kalevipoja” prohvetlik lõppsalm:
Aga ükskord algab aega
Kus kõik piirud kahel otsal
Lausa lähvad lõkendama;
Lausa tuleleeki lõikab
Käe kaljukammitsasta –
Küll siis Kalev jõuab koju
Oma lastel’ õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma.
Lydia Jannsen (Koidula) (1843 – 1886)
Lydia Jannsen, varjunimega Koidula, sündis Vändras eestikeelse ajakirjanduse rajaja J. V. Jannseni tütrena. Aastal 1862 sooritas ta ülikoolis koduõpetaja-eksami ja töötas hulk aastaid “Pärnu Postimehe” ja “Eesti Postimehe” toimetuses. Peale abiellumist dr. E. Michelsoniga siirdus Lydia Kroonlinna, kus ta ka suri. Tema sügavalt isamaaline luuletus “Sind surmani” on üldtuntud.
Siinkohal selle algus- ja lõppsalm:
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Ja tihti siiski leian
su silmis pisaraid? –
Mu Eestimaa, oh looda:
ka ajad muutuvad!
Meil’ tulevased tunnid
veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pea kõrges!
Aeg annab arutust!
Raul Pettai
