Tartus Pallase galeriis avati fotograafi ja visuaal-kunstniku Peeter Linnapi personaalnäitus „Taevatrepp“. Näitus on pühendatud kunstnikule ja sõbrale Christian Boltanski’le (1944-2021) ja kõigile noorelt lahkunud eestlastele.
Peeter Linnap:
Paarkümmend aastat tagasi hakkas mulle silma seik, et Eestis surevad inimesed seletamatult noorelt. Eesti oli küll taas Euroopa riik, kuid meie eluiga meenutas ja meenutab kohati ka praegu pigem reservaadis hääbuvaid pärismaalasi. Ajalehtedes ilmub ridamisi kummalisi teateid kadumaläinud inimestest, kellest paraku enamik on osutunud veidi hiljem siit ilmast lahkunuteks. Alati on need juhtumised olnud „vägivalla tunnusteta“, mitte iial pole me tegelikult saanudki teada, miks üks või teine noor inimene suri.
Viimasel paaril kümnendil on raskesti seletataval moel meie seast lahkunud rida väga tuntud inimesi, meie tippe nii kunstides, teaduses, ettevõtluses kui poliitikas. Püüdes seletada mõne suurepärase muusiku, kunstniku või teatraali surma viidatakse sümptomaatiliselt ja mõtlematult alkoholisõltuvusele ja sellest lähtuvale justkui paratamatusele, et teisiti ei oleks saanudki üldse minna. Ometi jääb varalahkunud inimeste kohale suur tühjus ja küsimärk.
Kas ikka on igal üksikul juhtumil tegemist vaid üksikjuhtumiga? Kas ei joonistu varalahkunutest kokku mingit seaduspära, suuremat süsteemi, statistilist mustrit? Miks on see kõik nii sarnane indiaanlastega reservaatides, kus eluiga on samuti kaduvlühike? Miks?
Meie narkosurmade arv on 20in/ 100,000 elaniku kohta, mis asetab meid „tabeli tippu“ koos USA ja Inglismaaga. Tihti on need surmad arvatud enesetappude (noored) või südamerikete (vanemaealised) hulka. Eraldi on statistikast välja jäetud surmad HIV põhjusel, need loetakse toimunks vaid „haiguse tagajärjel“. Statistika aruannetes on välja toodud suitsidaalsuse kõvera järsk tõus 1990ndatel aastatel, iseseisvumise aegadel. Jääb meie enda arvata, kas selle põhjusteks oli inimeste seniste taustade avalikustamine? Kas kadus perekondades sel ajal usaldus, kui selgus, kes kellega „abiellutud“ olid? 1990ndatel aastatel kadusid ka vanad nomenklatuursed töökohad, miski ei garanteerinud enam rakendust neile, kellele see varem oli olnud „riiklikult garanteeritud“ ja muretu. Alkoholisurmad asendusid graduaalselt narkootikumi ja HIV surmadega, mis olid uued nähtused. Uuemal ajal on hoogustunud ka inimkaubandus, mille ulatus ja sisu on meile vaid vaevu aimatavad. Pigem põhinevad meie teadmised sellistest surmadest siiski vaid ebamäärasel aimamisel, millega kaasneb loomuldasa tugev hirm. Viibime juba mõnda aega siirdeühiskonnas, mida on adekvaatselt modelleerinud Arend Lijphard ja Rein Taagepera*, näidates selgesti, et siirdumisel on põhisuunale alati olemas takistavad jõud. Ja need jõud tegutsevad juba pikemat aega.
Nõnda koguneb varajaste surmade kohale seletamatu hirm, mis on taas hakanud märgatavalt defineerima meie ühiskonna käitumist. Meid oleks kokku justkui 10 tegelast, kellest iga päevaga üks regulaarselt vähemaks jääb. Selles stsenaariumis hakkab ühe korduva elemendina ühe kummalise elemendina silma trepi motiiv. „Kukkus trepist alla mõisas, töökohal või hooldekodus, leiti surnuna suvilatrepil või libastus järskudel astmetel“, kirjutavad ajalehed. Me küll pisut usume öeldut, ent miski jääb meis seejuures alaliselt kripeldama.
Selle näitusega samal ajal näidatakse galeriis Pallas Inta Ruka näitust „Minu kallid kaasmaalased“, mis portreteerib meie sellesama perioodi naaberrahvust – lätlasi. Inta Ruka (s.1958) on rahvusvaheliselt kõige tuntum Läti fotograaf, kes on elu jooksul portreteerinud lihtsaid inimesi.
** Teksti koostamisel tänan TÜ Johan Skytte Poliitikauuringute Instituudi tudengit Theodor Peeter Linnap’it
