Lakewoodis asuv ilus, eesti rahva poolt ehitatud ja ülalpeetud kirik avas oma uksed 23. augustil juba vara- hommikul, et võimaldada kirikut külastada ka neile, kes enne tööle minekut plaanitsesid mälestusi jagada ja palvetamiseks peatuda.
Oli Musta lindi päev, kurikuulsa Molotov-Ribben-tropi salaleppe allakirjutamise aastapäev, mille tagajärjel avanesid uksed II maailmasõjale ja mille järelmina miljonid leidsid enneaegse lõpu või vangilaagrite kujutlematud kannatuste köidikud.
Paljud tulid kirikussse, paljud ei näinud põhjust tähistada seda kurba päeva.
Praost Thomas Vaga oli üles seadnud näituse Joann Saarniidu vangilaagrite kannatusi kajastavatest maalidest, salaleppega jagatud Euroopast, kus Saksamaa ja Venemaa omavahel jagasid, mida nad enda võimupiiride sisse soovisid vallutada ja sulgeda.
Laudadel põlesid küünlad, oli mälestusraamat, kuhu võimaldati jäädvustada hukkunute nimesid, valusaid mälestusi. Selle mälestusraamatu leheküljed jäävad marmortahvlina püsima eesti rahva ajalukku isegi siin kaugele elama sunnitud kaasmaalaste arhiivis.
Mälestuste “marmortah-lile” raiuti nimesid, nende hulgas:
Vabadusristi kavaler Johannes Pals, kes lasti maha Venemaal 1942;
Kristaf Martin Maumägi (end. Mangelson), kes deporteeriti loomavagunis Siberisse surema;
kapten Külmoja, kes oli esimesi arreteerituid 14. juunil 1941;
Mihail ja Olga Kitt koos laste Romani, Mihaili, Kolla ja 3-kuise lapselapsega, kes kõik surid Siberi laagris 1941. a.;
Ann Lehtmets, kes elas üle 17 aastat kestnud Siberi vangilaagri tohutud kannatused;
Theodor Pool ja Ants Virkus, kelle nimed ja mälestuse Vene okupandid tahtsid ajaloost jäljetult kustutada, kuid nad elavad veel tänapäeval meie mälestustes;
perekonnad Dunkel, Sommer ja Soomere, kelle elupäevad lõppesid enneaegselt kurja salaleppe tagajärjel;
Eesti ohvitser Paul-August Lilleleht, armastatud isa, vanaisa ja vana-vanaisa, kelle elupäevad lõppesid ääretu Siberi külmas laagris ja kes maeti tundmatusse hauda kaugele oma armastatud sünnimaast;
Rudolf Õigus ja Anna Mangusen, ja teiste hulgas mitmete isad, onud, tädid, vennad, sugulased ja tuttavad ning kõik kohutavalt kannatanud rahva liikmed leidsid meenutamist ja palvetega paitamist vaikses, musta “riietatud” kirikus, kannatustest jutustavate piltide ja vaikselt leegitsevate leinaküünalde õrnas valguses.
Me mälestame, me ei unusta iialgi – ei salaleppeid, ei okupatsiooni, ei kannatusi ega surmalaagreid.
Me mäletame.
Airi Vaga
