Luurajatel on vana komme ajada vett sogaseks, et sealtsamast ka kalu püüda. Lihtsamalt väljendades on Vladimir Putini põhiolemus oportunistlik. Temal meeskonnaliikmetega on rauad ikka kõikvõimalikes tuledes, ja neid liigutatakse leidlikult ning mitmekesiselt, nii kuidas vene tipptegelase huvid ja uute avangute võimalused teda juhivad.
Lääs omakorda pole tihti olnud sama tõsiselt huvitatud diktatuuridele vastuseismisest samasuguse meelekindluse ja leidlikkusega kui vastaspool on olnud huvitatud oma eesmärkide edendamisest läbi paksu ja vedela. Kunagine “vaba maailm” näitab end viimasel ajal aina vähem monoliitselt ja latentselt haavatavana. Selline näib olevat üldine mulje. Me ajastu tundub olevat hõlbus lääneriikidele täiendavate hädade kaelatõmbamiseks.
Kuna Putin’i tööriistakast on suuresti luuraja, kui mitte öelda, et revolutsionääri oma, kasutab ta rutiinselt elukutselisi trikke, mis rikuvad me võimet näha selgesti seda, mis sogaseks aetud vees kõik toimumas on. Paljud Kremli operatsioonid on ilmselt salastatud. Kasutatakse selliseid maffiapäraseid võtteid nagu näiteks vastutuse hajutamine (“unnacountability”). On sihilikult raskeks tehtud selgitada, kes igasuguseid krutskeid käigus hoiab.
Korraldusi antakse ja olulist informatsiooni edastatakse “omadele” salajastel viisidel nõnda, et juhtlõngad ei viiks automaatselt kõrgete ülemusteni. Vahele jäävad – kui üldse – vaid alama astme käsutäitjad või sõnumitoojad. Juhtoinas Kremlis saab niimoodi väita, et oli puu otsas kui pauk käis (vt. ingliskeelsetes luureleksikonides näiteks oskussõna “cut-out”). Pahandusi tuleb organiseerida nii, et nende korraldamist saaks veenvalt eitada, vastavatest tegevustest asitõendeid maha jätmata. Moskva kasutas sellist tehnikat tükk aega edukalt Ukrainas, raiudes nagu rauda, et temal polnud pistmist sõjategevuse puhkemisega seal 2014. a. alguses.
Askeldatakse muidugi ka päise päeva ajal. Et Vene laevastik korraldas äsja suuri õppusi Läänemerel koos Hiina sõjalaevadega – seda kumbki riik varjata ei taha, kuna tegemist on kange sooviga oma vastavat kasvanud potentsiaali demonstreerida.
Donald Trumpi ja tema lähikondlaste kokkupuuteid venelastega mitmetel tasanditel ma täna siin ei puuduta. Kära on sellest muidugi palju, kuid kasusaajad ei paista olevat USA, Lääs tervikuna ega kindlasti mitte Eesti.
Ukrainas on lahingutegevus uuesti teravamaks kiskunud, ja kui sõda Süürias oleks jalgpallimäng, siis skoor seal oleks ilmselt midagi stiilis Bashar al-Assad 5 ja al-Assadi ning Putini vastased 1.
Moskva püüab energiliselt kas ära hoida, “kahjutuks” teha või sootuks elimineerida erinevate riikide “Magnitsky seadusi”, milliste üks peamisi mõtteid on anda teiste hulgas USAle, Kanadale ja ka Eestile võimalus keerata kinni Vene juhtide, oligarhide, inimõiguste rikkujate ehk pättide pangaarvete kraanid maailma erinevates pankades. Sageli on kõnesolevad summad kokku aetud vene rahvast otseselt röövides. Neis küsimusis tuleb tänada meie huvide eest praegu seisvat Joint Baltic American National Committee’d (JBANC, koos ERKÜga) ja selliseid eestlastest aktiviste nagu Marcus Kolga Kanadas.
Kahjuks ei puudu Balti riigid märklaudadena hübriidsõja rindejoonelt. Olukord on halvenemas meie jaoks. USA kaitseväe ohvitserid Amos C. Fox ja Andrew J. Rossow nendivad (vt. artiklit “Making Sense of Russian Hybrid Warfare…”), et hübriidsõda venelaste moodi kujutab endast tegevusi, millesse terve Vene valitsus on kaasatud. Selliste tegevuste ilmingud ulatuvad seinast seina, alates majandushoobade kasutamisest ja diplomaatilisest (või siis “diplomaatilisest”) aktiivsusest kuni (küll teistes riikides) sõjategevuseni välja.
“Keegi” eesriide taga õõnestab väga aktiivselt neid põhimõtteid, mille eest ainult Eesti Kongress paljude aastate eest seista jaksas. Jutt käib sellest: Eesti kodakondsuse kergekäeline andmine viiks ilmselt selleni, et eestlased jääksid üleöö ilma oma niigi haprast, kuid eluliselt olulisest dominandist meie endi Riigikogus. Seda juhul, kui “nullvariandi” rakendamine annaks sajale tuhandele väidetavasti “kodakondsusetule” Eestis elavale venelasele (ehk vene keele kõnelejatele) valimisõiguse üldvalimiste tasandil. Me ei saa kindlad olla, et paljud neist jääksid igasugustes olulistes küsimustes Eestile ja eriti veel eestlastele lojaalseteks.
Kes torkis Yana Toomi ja kaaslasi nullvariandi (kodakondsus automaatselt igaühele) nimel agiteerima just nüüd? Kust tuli David J. Trimbach’il USAs märtsis mõte pähe avaldada eestlaste jalgealust destabiliseeriv “teaduslik” artikkel ““Nationality is Ethnicity:” Estonia’s Problematic Citizenship Policy”, või siis sel kuul Cody L. Zilhaver’il kange tahtmine avaldada lugu “Beating America at its Own Game: How Russia Can Use Democracy to Influence Estonia and Undermine the NATO Alliance”, mis on eestlaste huvide suhtes eelmisest isegi veel jubedam kirjutis? Kuidas sai selline kampaania hoo sisse? Vt. võrgus ka hiljutist artiklit “Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist” Mikk Pärnitsalt.
Kusagil opereerib üks vaevalt nähtamatu käsi. Kõik see on lihtsalt “liiga hea”, et see vastava skeemi olemasoluta aset leida saaks.
27. juulil saabus V. Putin Soome. Käesolevat kommentaari kirjutades enne tema Helsingisse jõudmist on põhjust arvata, et ta saab seal kasutama kõiki vahendeid tema käsutuses, et meie hõimuvellesid meelitada, soomlaste kätt samal ajal aga ka selja taha väänates.
Jüri Estam
