“Läti ja leedu keelt tulevad enamasti õppima Ameerikasse emigreerunud leedulaste ja lätlaste lapsed, eesti keelt õpivad ameeriklased”, ütleb Guntis Šmidchens.
Washingtoni ülikoolis õpetatakse eesti keelt ja kultuuri skandinavistika osakonnas, just nagu soovis president Lennart Meri. Baltimaade ajalugu (ja varasemalt ka eesti keelt) õpetab seal Guntis Šmidchens, läti juurtega USAs sündinud ameeriklane, kirjutab Postimees.
Guntis Šmidchens avastas eesti keele enda jaoks üsna juhuslikult. Ta leidis õemehe riiulilt eesti rahvamuusikaansambli Leegajus plaadi ja lihtsalt armus eesti keele kõlasse, kirjutab «Eesti keel kõlab nii ilusasti. See on umbes sama, nagu teeks muusikat,» sõnas ta. Šmidchens kõneleb eesti keelt pausideta ja ladusalt, mistõttu tegime kogu intervjuu eesti keeles. Inglise keelt polnud tal mõtte paremaks edasiandmises tarvis appi võtta kordagi. Kui kerge aktsent välja arvata, võis Šmidchensi sõnavara ja keelekasutust kuulates täiesti unustada, et ma ei räägi eestlasega. Ise ta küll ütles, et eesti keele oskus käib tal lainetena: vahel tuleb kõik perfektselt välja, kuid mõnikord on ka raskusi. Intervjuu ajal seilas ta aga kahtlemata laineharjal.
Pärast Leegajuse plaadi kuulamist oli Šmidchensile kohe selge, et just seda keelt tahaks ta osata. Probleem oli muidugi selles, et Northwesterni Ülikoolis, mille tudeng ta toona oli, seda ei õpetatud.
«Palusin abi ühelt keeleteaduse professorilt, kes küll eesti keelt ei osanud, aga sai üldiselt aru, mis on soomeugri keeled. Õppisin siis iseseisvalt Felix Oinase õpiku järgi ja iga nädal käisin professori juures ja ütlesin kõik, mis ma eesti keelest tean,» meenutab ta. Felix Oinas oli olnud Indiana Ülikoolis eesti keele õppejõud, kuid selleks ajaks, kui Šmidchensil eesti keele vastu huvi tärkas, oli Oinas juba pensionil. «Kirjutasin talle kirja ja küsisin, kuidas on eesti keele õppimisega Indianas,» ütles Šmidchens. Pärast seda koliski ta riigi teise otsa ning läks Indiana Ülikooli eesti keelt õppima. Seal on ka praegu eesti keele õpe täiesti olemas.
«Seal oli väga hea õpetaja, Harri Mürk. Ma olen õppinud teisi keeli ka, aga tema on olnud kõige parem võõrkeeleõpetaja, keda olen kunagi tundnud. Nii et kui mina ei räägi praegu õigesti, siis pole see tema süü,» selgitas ta naerulsui.
Šmidchens oskab peale eesti, läti ja inglise keele ka leedu, vene ja saksa keelt ning saab aru soome ja poola keelest. Praegu õpetab professor Šmidchens Washingtoni Ülikoolis Baltimaade ajalugu, kuid varasematel semestritel on ta olnud ka eesti keele lektor.
«Eestlastele on olulised soome-ugri sidemed ja nad mõtlevad ka väiksemate keelte peale. See selline rahvusvaheline pluralistlik mõtlemine, et soome-ugri keele rahvastega ollakse kõik üks hõim, on väga huvitav. Lätlased ja leedulased räägivad ka indoeuroopa baltlaste pärimusest, aga mitte nii. Lätlased ja leedulased mõtlevad rohkem ikka omaenda keele peale,» võrdles teadlane.
Šmidchens selgitas, et läti ja leedu keelt tulevad enamasti õppima Ameerikasse emigreerunud leedulaste ja lätlaste lapsed. Eesti keele õppijate puhul on aga hoopis teine lugu.
«Eesti keelt õpivad üldiselt tavalised ameeriklased,» ütles ta. Need on tema sõnul need, kellele pakub huvi, et eesti keel pole indoeuroopa keel, näiteks keeleteadlased. Praegu on Washingtoni Ülikoolis eesti keele õppureid seitse ning Šmidchens mainis uhkusenoodiga hääles, et üks neist, Ian Gwin tuli nüüd Tartu Ülikooli magistrantuuri. «Tema räägib minust paremini eesti keelt ja on andekam kui mina,» on Šmidchens tagasihoidlik.
Washingtoni Ülikoolis sündis eesti keele programm seetõttu, et üliõpilased hakkasid ülikoolilt selle eksootilise keele kohta infot küsima. Seepeale palutigi Šmidchensil seal seda õpetama hakata. Samuti usub Šmidchens, et üks eesti keele programm Indiana Ülikoolis terve Ameerika Ühendriikide peale polnud kaugeltki piisav.
Baltimaade kultuurilugu ja keeli õpetatakse Washingtonis skandinavistika osakonnas, kus Skandinaavia alla on märgitud ka Balti riigid. «Meil käis kunagi külas ka Eesti president Lennart Meri, kes arvas ja nägi, et see on poliitiline küsimus, kellega Baltimaad ikkagi seotud on. Tema kõne lõppes ka sõnadega we are Scandinavians,» muheles Šmidchens.
Keeleteadlast üllatab aga ikka ja jälle ülikooli sattuvate eestlaste imestus, et keegi nende keele vastu huvi tunneb.
«Kui tuleb keegi Taanist ja ütleb, et oi, ma ei teadnud, et õpetate taani keelt, siis ta uurib, et kas me ikka Hans Christian Anderseni kohta ka õpetame. Vastame siis, et muidugi. Tuleb soomlane ja küsib samuti, et kas te soome keelt õpetate ja et kas Kalevalast räägime ka. Aga kui tuleb eestlane, on alati tema esimene küsimus see, et miks me üldse eesti keelt õpetame,» rääkis ta. Šmidchens lisas, et sama lugu on tegelikult lätlaste ja leedulastega, kes ei suuda mõista, et nende keelt võidakse huvitavaks pidada.
Guntis Šmidchens loeb Eesti uudiseid iga päev, vähemalt vaatab üle pealkirjad. «Ajalehtede keel on keerulisem, loen Postimeest natuke aeglasemalt kui romaane,» ütles ta ja lisas, et peamiselt loebki ta just Postimehe ja ERRi uudiseid. «Loen alati poliitika ja kultuurisündmuste kohta. Ja kui on laulupeoteemalised vaidlused, siis seda alati loen.»
Guntis Šmidchensi tõi eelmise aasta detsembris kolmeks päevaks Eestisse Maarja Merivoo-Parro doktoritöö kaitsmine, kellele Šmidchens oponendiks oli. Eestis on ta enda sõnul käinud ligi 10–15 korda.
Postimees, 22. dets. 2018