Lakewoodi Seenioride septembrikuu kokkutulek oli kokku pandud kodumaalt lahkumise mälestuste ümber. Alustati palvega ja kõikide põgenikuteel hukkunute mälestamisega praost Vaga poolt.
Esinaine Airi Vaga tervitas kõiki kohaletulnuid; ekraanil olid ilusad looduspildid Eestist, õnnitleti septembrikuu sünnipäeva-sangareid, kelle nimed luges ette Lydia Kesse ning nauditi rikkaliku kohvilaua hõrgutisi.
Kodumaalt põgenemise kogemuste jagamisega alustas Linda Poola, kes põgenes koos oma õe, Liisi ja õemehe õp. Mihkel Soovikuga Viljandist viimase saksa sõjalaevaga, mis lahkus Heinastest Liibavisse.
Vanemad jäid Eestisse, sest nad ei soovinud kaasa sõita. Huvitava detailina märkis Linda Poola, et laeva alumine osa oli täis laskemoona ja see seletaski olukorra, miks kellelgi reisijal polnud päästevesti, sest nagu kapten oli seletanud, tabamuse korral lendab terve laev koos reisijatega õhku laskemoona plahvatuse tagajärjel.
Liibavist jätkus põgenemine rongiga Berliini, sealt Dresdenisse ja edasi Sudeedimaale. Kuid venelane liikus edasi lääne suunas ja oli peatselt pommitamas Dresdeni linna. Neile anti nõu edasi liikuda ja loa saanuna reisiti söevagunis edasi Ulmi poole, mis nende sinna saabudes juba põles. Kõndides saabusid põgenikud prantsuse tsooni Ravenburgi, kuhu moodustati pagulaslaager ja siis algas elu pagulaslaagris, millest oleme lugenud näiteks Ferd. Kooli “DP kroonikast”.
Anita Pallop meenutas, et isa oli töötanud Pärnus lennuväljal. Üks tema headest tuttavatest lubas algselt viia Anita vanemad lastega Rootsi, kuid tema tulek viibis ja siis Anita isa otsustas minna koos saksa lennuväe evakueerimisega Saksamaale. Anita mäletas, et teede peal sõitsid suured traktorid suurte järelkärudega. Lahkumine langes 22. septembrile. Tema isa juhtis ühte traktorit ja teed oli põgenikke täis. Kodulinna poole vaadates nägid põgenejad, kuidas Pärnu linna pommitati. Põnevalt kirjeldas Anita Pallop seda pinget, mis põgenejatel oli. Noore tütarlapse mällu oli jäänud pilt kahest eesti sõdurist, kes olid saksa sõjaväest ära hüpanud ja peitsid end talus, kus perekond sai sel ööl keldris ööbida. Anita isa aga oli ettevõtlik ja sõitis jalgrattaga Heinastesse, kus meelitas sakslasi sealihaga teda perekonnaga laeva peale võtma. See aitas ja perekond sai laevale, mis oli aga täidetud tagasi Saksamaale viidava laskemoonaga. Oligi sama laev, kus ka Linda Poola oma õe ja õemehega sõitis. Meri oli tormine, laev kõikus hädaohtlikult. Noor Anita katsus kramplikult magada, et ta ei teaks, millal laev põhja läheb. Kuid laev pidas vastu ja saabus tervena koos laskemoona ja põgenejatega Liibavisse. Nii sai ka Anita oma õe ja vanematega vabadusse Saksamaale ja sealt edasi siia USA-sse.
Irene Verder lahkus Rakvere linnast 20. septembril. Oli Tallinnas, kui nägi, et Eesti sini-must-valge lipp tõusis Pika Hermanni torni. Kostsid rõõmuhõiked: “Pitka väed on siin – Eesti saab vabaks!” Kuid läks teisiti. Jätkus põgenemine. Irene sai RO22 pardale, samal ajal lahkus ka Moero, millel põgenejad leidsid külma haua Läänemeres. RO22 lahkus Tallinnast ja äge pommitamine jätkus. RO22 sai tabamuse pakiruumi. Laeva keskel oli auk täis vett, kus ujusid surnukehad ja kehaosad. Kohutav pilt sellest jäi noore Irene mällu igaveseks. Saadi aru, et laev ei jõua enam kunagi sadamasse. Seda arvas ka laeva kapten. 300-400 reisijad olid surma saanud pommitamise tagajärel. Kuid imekombel jõudis laev Gotenhafenisse, kus õpetaja Reinaru pidas jumalateenistuse, tänas Jumalat imelise kaitse ja pääsemise eest. Sealt jätkati Berliini ja Thüringeni. Tööd saadi ühes mõisas. Irene jäi Saksamaale kuni 1950. aastani, oodates Eesti vabastamist nagu kõik teisedki Eestist põgenenud. Arvati nimelt, et okupatsioon kestab ainult mõned kuud ja jõuluks ollakse tagasi kodudes.
Nende mälestustega piirduti seekord, leiti, et eesti rahvas on paguluses säilitanud oma keele, viljelenud oma kultuuri, laulnud oma laule, tantsinud rahvatantse ja edasi andnud kõike seda oma lastele ja lastelastele 60 ja rohkemgi aastate jooksul. Ja samas väsimatult taotlenud kõikvõimalikul viisil oma sünnimaa vabanemist NL okupatsioonist. Ja vabadus tuli 1991. a., kuid nagu omaaegne “Vaba Eesti Sõna” toimetaja ohkas: “See tuli liiga hilja” – nii tema kui ka mitmete teiste jaoks, kelle järeltulijad on oma karjäärid ja elu sellele maale kinnistanud.
Vaadati veel filmi Lääneranniku Eesti Päevadest Vancouveris 2004. a. Ka nähtu kinnitas, et eesti laulu- ja tantsukultuur elab edasi ka siin kaugel isamaast ja sünnimaast ja vanemate, vanavanavanemate kodumaast.
Oktoobrikuu kokkutulek toimub jälle kuu kolmandal kolmapäeval, 21. oktoobril algusega kell 2. Kõik on teretulnud.
Airi Vaga
