Maarja Pärl-Lõhmus
Lehti 24. septembril Tallinnas Okupatsioonide muuseumis kõnelemas oma eluteest, Lehti oli ühtlasi teabeseminaril elav ajalugu.
Lehti Merilo on Tallinnas – ta saabus jaanuaris Portlandist neljaks kuuks, pidi tagasi jõudma Rosalie 5. sünnipäevaks maikuu algul, aga lennureisid pole talle praegu head. Nii kohtume Okupatsioonimuuseumis paadipõgenike õhtul.
Lehti on Portlandis üles kasvatanud kuus last ja juba neli põlvkonda rahvatantsijad – Lehti lõi rahvatantsurühma Portlandis aastal 1950, tütar Liina alustas 1985, Liina tütar Maarika on astunud tantsujuhtide rivvi ja Maarika tütar Rosalie ootab tantsupäevi, see on tema jaoks nädalapäeva nimi.
Lehti ise hakkas rahvatantsu õppima Oldenburgi põgenikelaagris 1945.
Nüüdseks on Lehti Merilo rahvatantsus käinud kõik Portlandis elavad eestlased.
Küsin: kuidas Sa küll kõik inimesed tantsima saad?
Lehti: kõigepealt astun juurde, vaatan ta jalgu ja ütlen – Sul on kaks jalga all, kui ilusad need on, tule tantsima. Seepeale vastatakse sageli: Ei-ei, ma ei tantsi.
Seepeale vastan mina: no ära siis tantsi, meil on kõndimise tantse ka.
Ja nii on tulnud tantsima ka jaapanlasi, ameeriklasi, poolakaid.
Aga saladus on see, et kohale tulevad ka kõige väiksemad, kes algul vaatavad ema süles, siis kaheselt saavad juba ringmängu ja nii see eluviisistub, et ilma tantsuta pole elu.
Möödunud suvel oli Lehti Tallinna kodus üks tuba raamatukastide ja kultuurivaraga, Lehti hankis Portlandisse kaasa mitu kasti eestikeelseid lasteraamatuid.
Kui helistasin paari raamatu asjas Lastekirjanduse keskusse, siis toodi sealt Lehtile lahkelt veel lisa ning aidati raamatukastid ka lennukisse.
Lehti on Eestis tuntud ja väga armastatud kultuurisideme hoidja.
Lehti maja Portlandis ongi ka eesti kirjanduse keskus, kus lapsed saavad koos Lehtiga lugeda ja mängida.
Ei arutata mitte ainult raamatuid, vaid ka elu ennast ja filosoofiat.
Näiteks küsib Lehti 5-aastaselt Rosalielt: Rosalie, mis on armastus? Ja Rosalie püüab aidata: noh…, see on siis, kui sa mõne inimesega kogu aeg tahad koos olla…
Aga muidu on Rosalie lemmikud Lotte ja Sipsik, kellest tahab lõputult lugusid kuulda.
Lehti kuuest lapsest kolm on adopteeritud, aga mingit vahet pole, kõik elu käib kodus eesti keeles.
Kui saabus adoptiivlaps, siis algul kolm esimest kuud kõneles Lehti kõiki lauseid kahes keeles, aga kolme kuu pärast rääkis laps kena eesti keelt nii, et kui koos mindi Lehti tuttava Eesti proua sünnipäevale ja külalisprouad hakkasid lapsega kõnelema inglise keeles, siis laps vastas neile kenas eesti keeles, mis jahmatas ka prouasid, kel mõnelgi kujutlus, et noorema põlvega peaks inglise keeles suhtlema, et nii on lihtsam.
Aga sellist ‘lihtsust’ Lehti ei mõista, nii ei saa Lehti aru nendest Eesti vanematest, kes oma lastega inglist pursivad.
Lehti vanaema ütles ikka: kui lehm poegib garaažis ega ta seepärast veel auto ei ole.
91-aastane Lehti on elav Eesti saatuslugu, ta saabumine Okupatsioonimuuseumisse lugu rääkima pani kuulajatel hinge kinni.
Lehti on ilu ja mälu.
Lehti peab ülemaks ilusa hinge kasvatust ja avatust; tuleb välja, et paadipõgenike hulgas oli 15-aastase Lehti põues koerakutsikas.
See põgenemise läbi teinud armas kutsikas on tegelane ka põgenemislugude põhjal esitatud näitemängus (lugusid kogusid Tiit Lääne ja Enn Hallik, lavastas Loone Ots).
Armsad elu näinud Ameerikas elavad eestlased, tulge ikka koju Eestisse ja rääkige oma saatuselugu, tulge kodukoha koolidesse esinema, tulge oma kodukoha vallamajadesse esinema, teid oodatakse.
Näiteks Lehti loos on oluline ta lapsepõlve Narva ja Narva-Jõesuu, mida enam ei ole. Aga Lehtil ON NARVA ja NARVA-JÕESUU.
Lehti mõtlikult:
… suvine Narva-Jõesuu oli nii ilus, et seda on peaaegu võimatu kirjeldada. Muinasjutt.
Ma ei ole maailmas kusagil midagi nii elegantset ja suurejoonelist näinud – millised olid villad, millised olid toidud, milline muusika, seltsielu, kuursaal tantsuõhtutel, daamide pärastlõunakleidid, villad ja aiad, mereranna lõbustused – see kõik oli imeline, me lapsed vaatasime ja tahtsime sellesse maailma kasvada, selles elada.
Okupatsioonimuuseumis selgus tõde, et tänapäeva Eesti kooli õppekavades pole senini Otto Tiefi valitsuse ja põgenemise lool kohta, ikka tuleb aidata elava mäluga seda lünka täita.
Lehti Merilo okupatsioonimuuseumis 24. septembril
Okupatsioonimuuseumi ees istus Lehti seal eksponaatidena esitatud kohvrile.
See kohvri peale istumine oli väga loomulik ja väga rabav… Lehti põlvkonda on saatnud läbi aja need kohvrid.
Nooremast põlvest on oma vanaisa Karl Laane päevikute jm pärandiga tegelemas Ahto Laane, kes on välja andnud Karl Laane “Vanemuise unustatud laulud” (670 lk).
Lehti Merilo ja Ahto Laane arutavad viimase vanaisa Karl Laane Eestist põgenemise lugu ja tema suurt panust 1940ndate lõpus Eesti pagulaste hariduselu ja kultuurielu korraldamisel. Autori fotod
Ahto Laane kinkis raamatu ka Lehti Merilole, misjärel arutamiste laine kasvas jälle ja jälle, aga neist mõtetest edaspidi.
Vajame just selliseid arutamiste laineid, mälu, tulehoidjaid ja keelepesasid.
