Minna ei tahtnud, jääda ei saanud
Aastail 2012-2018 realiseerisid ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne oma missiooni raiuda
raamatuisse isamaalt lahkunud eestlaste lugusid ja kinkida need Eesti riigile 100.
sünnipäevaks. 2018. aasta 31. detsembril andsidki nad oma kuueköitelise uurimustöö
president Kersti Kaljulaidile.
Valdav enamus 130-st põgenemisloost puudutas 1944. aasta traagilist sõjasügist ning
kuna tänavu saab sellest mööda 80 aastat, siis on väga õige aeg neist aegadest ja
inimestest taas rääkida. Olgu see jätkuv kummardus eestlase elujõule! Üks õige eestlane
on nagu laste jonnipunn – pane pikali, palju tahad, ikka tõuseb püsti!
Lehti Merilo oli eesti tule hoidja Oregonis
Lehti näol oli vaatamata nooruses isamaata jäämisele ja rasketele läbielamistele tegemist väga suure ja sooja südamega inimesega. Ta kasvatas koos abikaasaga Portlandis eestlasteks kolm oma ja kolm kasulast, eesti keelt räägib seal ka tema neljas põlvkond. Lehti Merilo asutas 1950. aastal Portlandis eesti rahvatantsurühma Tulehoidjad, mida juhatas enne tütar Liina Teosele üle andmist 35 aastat, ja nüüd on omakorda Liina teist samapalju aastaid eesti tuld edasi hoidnud.
Sünnimaa Eesti oli Lehti Merilo hinges igavesti. Kui neljane lapselapselaps surus Portlandis vastu rinda Eestist toodud kommikarpi ja teatas, et Eesti olevat tema südames, siis polnud Lehti jaoks ilusamat muusikat olemas. Vanuigi soetas Lehti Tallinna Narva maanteele korteri, elas Eestis nii palju, kui tervis vähegi lubas, ja ütles kõige austuse juures oma Oregoni kodu vastu, et Ameerikas ta on, aga Eestis elab. Lehti Merilo lahkus 2021. aasta veebruaris Tallinnas ühe pika Eesti-visiidi ajal Covid-pandeemia isolatsiooni surutuna.
Lehti sündis 1929. aastal Narvas suurtükiväekapten Sauli perre. „Minu lapsed tulid siia ilma vabas maailmas ja istusid siidpatjadel, aga niisugust jumalikku lapsepõlve nagu minul Narva-Jõesuu liivas joostes neil polnud,” kinnitas Lehti 90 aastat hiljem.
Maailm polnud esimese Vene okupatsiooni järel tema jaoks enam kunagi endine. Eesti armees teeninud isa võeti Vene sõjaväkke, siis võitles ta peagi juba Saksa mundris ja kadus sootuks, kuni sõja lõppedes oma pere Saksamaal Oldenburgi põgenikelaagris üles leidis. Lehti mäletab, kuidas ta advokaatidest onud venelaste tulles ära viidi, klassivendi küüditati ja nende korterisse paigutatud Vene ohvitser uksi paugutas ning poriste saabastega ringi trampis. Kui venelased taganesid, vaatas Lehti neid saja meetri kauguselt puude tagant, ja, kujutage ette, nad tulistasid lapse poole!
„Saksagi ajal oli meil ohvitser korteris, aga see käis sokis vaikselt nagu hiir,” rääkis Lehti. „Kui sa nina poliitikasse ei toppinud, polnud neilt midagi karta.”
1944 suvel sai järjest selgemaks, et venelased suruvad end taas Eestisse. Juba pommitati Rakveretki, kus Lehti pere elas. Ja ühel päeval saatis haavatute laatsaretis meditsiiniõeks olnud ema koju teate – haavatud viiakse koos arstide ja õdedega Saksamaale, võtke kähku väärtuslikud asjad ja tulge Tallinna sadamasse!
„Vanaema oli endast väljas, 15-aastane mina seega otsustaja. Väärtuslike asjadena võtsin kaasa pere koera ja vanaema tehtud sõlmvaibad. Koera laevas olla ei tohtinud, seda hoidsin põues peidus. Kõrval olla sosistatud, et plikal vist mingi viga, rind nii imelik. Vaipadest oli meil palju kasu, laeval ja Saksamaal rongijaamades magasime selle sisse keeratuina. Aastaid hiljem tegin neist padjakatted, mis kestavad veel mitu põlve,” rääkis Lehti.
Tallinnas sadamas laaditi haavatud ja saatjad 1944. aasta 22. septembril suurte „Moero” ja „Vaterlandi” kõrval loksunud suslale. Kõik saadeti alla trümmi, ainsana keeldus sõdurite käsule allumast Lehti. Neiu seisis reelingu ääres ja kordas Tallinna silueti kaugusesse vajudes – need on minu tornid! 1991. aastal tuli Lehti Stockholmi laevaga üle 47 aasta jälle Eestisse ja kui nägi, et tema tornid on alles, nuttis ohjeldamatult.
Laevuke tossutas Tallinnast toona Saksamaale kuulunud Gotenhafenisse koguni kümme päeva ja siis pandi haavatud välilaatsarettidesse, põgenike valik oli kas kogumislaager või leida sõjalõpu tohuvabohus Saksamaal ise mõni peatumispaik. Lehti pere teadis kusagil olevat eestlasest külavanema ja sinna siis läbi Saksamaa rongidega seigeldi. Ema, vanaema, Lehti vennaga, koer, vaip ja mõni väike pakike.
„Rongid käisid, nagu jumal juhatas, ja olid puupüsti täis. Polnud imelik, kui ka avatud ustega kemmergus poti ümber püsti seisti ja keegi samas häda õiendas. Pommitati ühtevalu, ja kõige selle juures on arusaamatu, kuidas igas jaamas kohlrabi ehk nuikapsa suppi anti. Tasuta, piisas vaid kopsiku sirutamisest. Kes keetis, kas Saksa riik, abiorganisatsioonid, rongijaamad, ei saanud teada,” meenutas Lehti Merilo.
Jõuti pärale, oligi eestlane külavanemaks. Tema abiga leiti lahke pererahvaga korter, saadi toidutalongid, Lehti hakkas ühe kohaliku tüdrukuga koolis käima. Probleem oli vaid selles, et poodi minnes ja väljudes tuli käsi ette visata ja „Heil Hitler!” hõigata. Eestlastele käis see vastukarva, nad mängisid keeleoskamatuid ja hüüdsid hoopis „Ei ütle!”
Ning siis äkki olid Deutschneudorfis venelased sees. See tüdruk, kellega Lehti koolis käis, vägistati ja visati aknast alla surnuks. Venelaste sissemarssi jälginud rahva seast haarati beebi, visati õhku ja sõdurid tulistasid last…
Lehti majaperemees viis eestlaste pere metsa, kus ohutum. Nad leidsid suure kuuse, mille laiad oksad olid vastu maad ja tüve juurde uuristas igaüks endale kätega lohukese. Seal varjuti kaks nädalat – päeval kammisid venelased metsa läbi, kostis karjeid ja laskmisi ning tuli olla vait kui sukk, õhtul hiilis majaperemees neile süüa tooma.
„Sellest ajast jäi mulle põhimõte – olen näljas olnud ja minu lapsed ei tohi söögi juures pipardada. Üks tütardest küll ütles, et tema hapukapsast ei söö, aga ära murdsime temagi,” kinnitas Lehti.
Kui kahe nädala pärast julgeti kuuse alt välja tulla, siis ühineti lääne poole pürgiva põgenikevooriga. Lehti kinnitab, et just nii, nagu laste, kompsude ja käsikärudega voore filmides näidatakse, tegelikkus oligi. Nemad kõndisid jala 60 kilomeetrit, kuni õnnestus üle Elbe ameeriklaste juurde saada ning pere hirmsaim aeg lõppes.
Lehti pere järgmised aastad möödusid Oldenburgi DP ehk põgenikelaagris. Lehti käis seal esmalt eestikeelses laagrikoolis, 1947. aastast kaks aastat Balti ülikoolis, kust leidis ka tulevase abikaasa Olavi Merilo.
„Õppisin arstiteadust, millest olin juba väiksena unistanud. Põgenikest õppejõudude seas oli kõrge tasemega professoreid nagu Öpik ja Kaho, kes ütlesid meile, et rahuajal te sellist mahvi ei saaks, aga meie vääname ja õpetame teid mõnuga,” rääkis hiljem Ameerikas histoloogia-alased kursused läbinud Lehti.
1949. aastal jõudis Lehti juba 1912. aastal Portlandi välja rännanud vanaisa juurde, 1952 pidas pulmi ja peagi sündisid Kalle, Liina ning Kristi. Läks aastaid, ja perre võeti kasulapsed Kiki-Katrin, Miki-Indrek ja Raimo. Vaid mõne kuuga hakkasid kasulapsedki eesti keelt rääkima ning loomulikult rahvatantsus käima.
Eesti meel ja keel saatsid Lehtit lõpuni, isamaalised laulud tõid talle ikka ja alati vee silma.
Eesti Vabariigi president tunnustas Lehti Merilod 2018. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Enn Hallik
