Lennart Meri mõistis, kui saatanlike tagajärgedega võivad olla ka kõige väiksemad järeleandmised, sõnas president Alar Karis president Lennart Meri 95. sünniaastapäeval Viimsi Püha Jaakobi kirikus peetud kõnes.
Viimsi Püha Jaakobi kirikust kümne autominuti kaugusel Aegna saare suunas, Sääre tee otsas, heiskas üks mees täpselt 20 aastat tagasi oma koduõuel NATO lipu. Eesti pole enam kunagi üksi, ütles ta.
See mees, nagu te kõik teate, oli president Lennart Meri. Saatuse tahtel pidas ta oma 75. sünnipäeva samal päeval, kui Eesti liitus NATO-ga. Väärikas kingitus õigele mehele.
Aga me pisendame olnut, kui ütleme “saatuse tahtel”. Tahtsid ikka inimesed, kes iseseisvuse taastamise järgsel aastakümnel Eestit tüürisid ja riigi saatust kujundasid.
Liialdamata võib öelda, et president Meri kandis siis Eesti kaptenimütsi. Ka Balti riikide sõbra Ronald Asmuse kujundliku kirjelduse järgi juhtis Lennart Meri meie riigilaeva Euroopa Liidu ja NATO turvalistesse rannavetesse.
Septembris 1995 esines ta Rootsi Rahvusvaheliste Suhete Instituudis. Ma tsiteerin: “Euroopa tulevik on Eesti jaoks tähistatud kahe märksõnaga – Euroopa Liit ja NATO. Need kaks organisatsiooni kätkevad meie jaoks seda, mille poole me püüdleme ja mida ei saa kunagi olla liiga palju – õitseng ja julgeolek.” Aga Lennart Meri loomulikult jätkas. Ja jätkas mõttega, et õitsengul on üks meeldiv kõrvalprodukt, nimelt stabiilsus.
Kasutan seda tsitaati esiteks selleks, et näidata tema mõtteviisi, mille paljud käigud on jätkuvalt ajakohased. Ja teiseks, on intrigeeriv, et neli aastat varem iseseisvuse taastanud riigi president selgitas NATO tähendust just Rootsis, toona meie arvates igavesti neutraalsel maal. Eriti, kui me teame, mis juhtus nüüd ja oleme hiljuti tervitanud Rootsit NATO-s.
Aga tunnistagem endale, et ka 1990ndate aastate alguspoolel, kui president Meri hakkas oma kõnedes rääkima lõimumisest Euroopa Liidu ja NATO-ga, kehitati Eestiski päris palju õlgu.
Ajalugu pidi ju lõppenud olema, Venemaa rahumeelseks muutuma ja Eesti tulevik kulgema turvaliselt neutraalse riigina.
On hea, et peale ei jäänud see naiivsus või idealism, nagu me praegu teame. Peale jäi Lennart Meri hoiatuslik ettevaade, et Eesti ei saa kunagi elama ideaalses maailmas või paradiisis ning me jääme vajama NATO-t ja Euroopa Liitu. Sest need organisatsioonid tagavad meie turvalisuse.
Eesti, aga veel mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa riigid tegid hullupööra tööd, kus ametnikud ei võtnud puhkepäevi, poliitikud kiirustasid neid aina tagant ja aeg pressis peale. Iga selle töö tegija teadis Lennart Meri kombel, et tahtest oleneb palju ja tugevast tahtest peaaegu kõik. Võimaluste uks oli irvakile vajunud, me suutsime selle avada ja sealt läbi astuda.
Kahe aastakümne või isegi veerand sajandi taha kiiret pilku heites, tundub tulemus – meie liitumine NATO ja Euroopa Liiduga – olevat loomulik asjade käik, mis läks nii, nagu pidigi minema. Tegelikult ei olnud see paratamatus. Me oskasime sõpru leida ja neid hoida, kõhklejaid veenda. Ja õnneks ei saa me kunagi teada, et kui oleksime jäänud kohmitsema, siis kas viis või kümme aastat hiljem olnuks see muutunud geopoliitilistes oludes enam võimalik.
Lennart Meri nime kannab rahvusvaheline julgeolekukonverents, mis koguneb juba teist aastakümmet kevadeti Tallinnas. Mullu meenutasin seal meie NATO-teed ja kutsusin olema sama julged, et määrata kindlaks kurss kogu Euroopa julgeoleku tagamisel. See peab peegeldama tõika, et kuniks Euroopas on geopoliitiline eikellegimaa, ei saa me elada rahus. Olen täiesti kindel, et kõige tõhusam, sealhulgas taskukohaseim viis Euroopa kindlustamiseks on teha seda NATO laienemise abiga.
Meie pääsesime geopoliitiliselt eikellegimaalt minema. Ukraina, Moldova, Gruusia, ka mõned Balkani riigid jäid sinna. Nüüdseks oleme mitu korda näinud, kuidas halli tsooni jäänud või sinna jäetud maad on agressorile nagu mesitaru kõrvale unustatud meekärg. Võõrastele nokkida.
Muidugimõista lõpetan ma Lennart Meriga.
1999. aasta märtsis sõnastas ta Washingtoni rahvuslikus pressiklubis midagi, mida mina nimetaksin enesekindla Eesti pilguks. Lennart Meri ütles: “Ebastabiilsuse tsoonist väljajõudmise ning stabiilsuse, demokraatia ja õitsengu ajastusse jõudmise tunnetus annab garantii, et NATO-ga liituvad riigid keskenduvad pigem tulevikule kui mineviku haavadele.”
Ja siis meenus talle, et USA välispoliitika omaaegne mõjutaja Zbigniew Brzezinski nimetab seda lepituseks turvalisuse läbi.
Turvalisuse oleme me saanud, enda ränga tööga ja liitlaste abiga.
Aga lepituse? Agressoriga ei lepita.
“Lähivälismaa doktriin”, millega Venemaa võtab õiguse sekkuda oma naabruskonnas – ja nüüd minna ka sõjaliselt naabrite kallale –, ajas Lennart Meri vihale. Ta mõistis, kui saatanlike tagajärgedega võivad olla ka kõige väiksemad järeleandmised. Mispeale võtkem elegantse ettekuulutusena tema sõnu, et kolonialistlike impeeriumide hääbumise põhjuseks on olnud pidev vajadus ekspansiooni järele ning nivelleeritud vaimsus ja tardunud majandus.
Lennart Meri aitas meil pilgu selge hoida. Aitab ka nüüd.
Eesti president Alar Karis
