Ka täna jõuan peateemani alles pärast väikese jänesehaagi tegemist. Nimelt kummitab Eestis endiselt vegeteerivas olekus küsimus Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisest.
Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov ütles Eesti Rahvusringhäälingu venekeelsete raadiouudiste toimetusele antud intervjuus, et piirileppe ratifitseerimine nõuab kõigepealt seda, et Eesti-Vene suhetes valitseks “normaalne olukord”, kus puuduvad vastastikused “rünnakud”. Petrov rõhutas, et süüdistused Venemaa agressiivsuse suhtes ei pea paika.
Küsimus Stalini poolt okupeeritud Eesti küljest pärast II MS annekteeritud Petseri maakonna ja kolme Narva jõe idakaldal paikneva valla edasisest staatusest ripub juba aastaid eestlaste peade kohal kui Damoklese mõõk. Keegi ei oska ütelda, millal venelased selle lepingu ratifitseerimise oma päevakorda võtta võiksid.
Selle asemel, et see teema oleks kinni külmutatud ning seega päevakorrast maha võetud või et Eesti pool rõhutaks tuima rahuga, et seda küsimust reguleerib Genfis Rahvasteliidu riikidevaheliste aktide depositooriumis endiselt hoiul olev Tartu rahuleping, ootavad Eestit valitsevad erakonnad rahuliku näoga selle ülekohtu lõplikult “õiguslikuks” tunnistamist mitte ainult Vene parlamendi, aga ka meie enda Riigikogu poolt, millist sõna mina muide väikese algtähega lihtsalt kirjutada ei suuda!
Ja miks seda heaks peetakse, et maksumaksjate poolt ülalpeetava Eesti avalikõigusliku raadio- ja televisiooniorganisatsiooni vene töötajad seda küsimust karistamatult Vene saatkonnas üldse torkimas käivad, nagu selline käitumine kangesti Eesti huvides oleks? Mulle isiklikult mõjub selline asi provotseeriva teo ehk kurjade vaimude väljakutsumise moodi.
Provokatsiooni ja Eesti huvide suhtes tõsise “supikeetmise” moodi mõjus ka jõulude-eelne uudis, et Eesti Vabariik on otsustanud tüli norida Ameerika Ühendriikidega Jeruusalemma staatuse asjus.
Konkreetsemalt väljendades võttis ÜRO Peaassamblee 20. detsembril vastu resolutsiooni, milles väideti, et USA presidendi Donald Trumpi avaldus tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana on kehtetu ja õigustühine.
Omavahel öeldes nõustun ka mina – küll privaatselt – selle resolutsiooni poolt hääletanud Saksamaa seisukohaga, mille kohaselt Jeruusalemma staatus peaks olema Iisraeli ja kohalike araablaste omavaheliste läbirääkimiste küsimus. Eesti huvides oleks aga olnud vastuhääletamine mainit resolutsioonile või siis erapooletuks jäämine. Miks? Miks ma pean Ameerika Ühendriikide taunimist Eesti Vabariigi poolt iseenesele jalga tulistamiseks ja seda mitte väikesel viisil?
Donald Trump ähvardas kõiki USA vastu hääletada kavatsevaid riike tagajärgedega juba enne vastava resolutsiooni esilekerkimist ÜROs. Oma loogika täpsemaks selgitamiseks võtan siin appi ühe anonüümse kommenteerija tsitaadi, mis on võetud otse internetist: “Asjaolu, et Läti siinsamas kõrval suutis inimeseks jääda ja oma peamise liitlase suhtes lojaalsuse säilitada, teeb Eesti käitumise veel andestamatumaks. Kas tõesti keegi ootab, et konflikti korral SELLISELE maale, mis nii tühises asjas reedab, keegi appi tuleks?”
Äkki olen ma väga Leo Kunnase raamatu “Sõda 2023 – Taavet. Koljat” mõju all, kus autor teeb piisavalt selgeks, et maailmas leidub väga vähe meie liitlasi, kellel on jõuvarusid (mehi nö püssi all) ja transpordivahendeid käepärast, et meile appi tulla juhul, kui Venemaa peaks Eestile kallale tungima. Kusjuures Venemaa kulutab praegu iga aasta 4,5% oma SKPst (GDP siis) oma relvajõudude moderniseerimise peale ja on muutumas iga mööduva tunniga kardetavamaks. Tegelikult on praktiliselt ainult USAl ja Poolal küllalt militaarset jaksu, et meile reaalselt appi tulla. Prantsusmaa viis mõne päeva eest Eestist minema oma neli Leclerc tanki, mis jätab rasketest soomusvägedest seega vaid ühe ameeriklaste tankikompanii Eesti territooriumile ja seegi oleks vaid tilk vett tulisele kerisele juhul, kui siin peaks tõsiseks madinaks minema. Eesti vajab hädasti rohkem USA tuge, mitte vähem. Euroopas saaksid eestlasi militaarselt abistada ilmselt vaid britid ja soomlased (lisaks USAle ja Poolale), kui vesi on ahjus, kuid tegelikkuses on see üpris küsitav, kas poolakad, soomlased ja britid meile küllaldast abi osutada suudaksid ja sooviksid suure sõjalise konflikti puhkemise puhul. See jätab sõelale üksnes USA kui suhteliselt tugeva liitlase, kes jaksaks midagi arvestatavat meie heaks ära teha.
Hüpoteetilisi õigustusi selleks, miks Ratase valitsus ja spetsiifilisemalt sotsiaaldemokraadist välisminister Sven Mikser meile selliseid enesevigastusi ÜROs tekitanud on, on rohkem kui üks. Esiteks räägitakse mingisugusest mütoloogilisest Euroopa Liidu poliitilisest ühisjoonest Jeruusalemma küsimuses. Sellele lisaks liiguvad sosinad, nagu spetsiifiline “kurat”, kes meid ÜROs niimoodi hääletama tõukas, on Eesti kange soov saada esmakordselt ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. Julgeolekunõukogusse kandideerimise kampaania juhi Margus Kolga sõnul pidavat peamine ajend kandideerimiseks olema aga julgeolek. Siit kumab läbi aga mingisugune täielik nonsenss. Selleks, et Eesti turvalisust väidetavasti tõsta ÜROs, tuli Eestil siis ÜROs hääletada Jeruusalemma kui Iisraeli pealinna küsimuses Ameerika vastu (kes ei ole paberist tiiger erinevalt ÜROst), koos selliste riikidega, nagu Albaania, Aserbaidžaan, Hiina, Kuuba, Valgevene, Põhja-Korea, Venemaa ja Vietnam. Ei tea, kas nutta või naerda.
Jüri Estam
