Paljudele Vaba Eesti Sõna lugejatele on juba ammu teada, et tuntud Ameerika-Eesti ühiskonnategelane, New Jerseys elav proua Viiu Vanderer on koos õe ja vendadega kenasti taastanud vanematekodu Assamallas Virumaal.
Nagu tuhandetel eestlastel, tuli ka Vandereride perel 1944. aasta sügisel II Nõukogude okupatsiooni hirmus Eestist põgeneda ja oma kodu maha jätta.
Nõukogude ajal oli majas külaraamatukogu ja sovhoosi kontor, kuid maja säilis ja mitte ainult Vandereride pere, vaid meie kõigi õnneks, sest enne sõda ehitati maja nii ilusana ja tolle aja kohta kaasaegsena, et on koguni ära toodud ühe näitena eelmise iseseisvusaja taluarhitektuurist raamatus “Eesti taluhäärberid!” (Andres Tali, kirjastus “Tänapäev”, 2005).
Vandereride Assamalla kodus on tänu Viiule juba õige mitu korda olnud võimalik kokku saada ja meeldivas koduses õhkkonnas suhelda ja mõtteid vahetada eesti inimestel maailma eri paikadest. Viimati juhtus see 15. oktoobril. Külla olid tulnud Haljala kirikuõpetaja Margit Nirgi, lauljad Sirje ja Rein Kurg tütrega, lõõtspillimängija Jaak Anderson Viljandist, Väike-Maarja gümnaasiumi emakeeleõpetaja Tiina Vaiksalu, Trivimi Velliste abikaasa Annega, Enn Tarto abikaasaga, Viiu vend Jaan Põlvamaalt, endine Chicago eestlane Hillar Pähn, Vandereride talu sulase tütred Ester Vain ja Laine Roots abikaasadega, Sirje ja Uudu Summel ja dr. Marje Uudeküll.
Juba tulles tervitas külalisi maja seinal Eesti lipp. Päikeseloojangu ajal läksid inimesed välja. Väikeses Assamalla külas maja trepil laulsid koosviibijad „Mu isamaa on minu arm“ ja kui päike oli loojunud, võttis lipu seinalt maha Trivimi Velliste, Eesti Lipu Seltsi esimees. Usun, et see isegi mõnevõrra ootamatult väga pidulikukuks ja lausa pühalikuks kujunenud koduse peo haripunkt jääb külalistele kauaks meelde. Elagu Eesti!
Piret Tarto
