Taasvabanemise 20. aastapäeva puhul püüdsid mitmed osalejad ilustada oma minevikku. Peamiselt verbaalselt, maha vaikides negatiivseid üksikasju.
See kehtib ka ühe selle aja peategelase kohta, kes hiljuti tähistas oma 80. sünnipäeva. Mihhail Gorbatšov on vahepeal jätkuvalt mänginud tarka riigimeest. Tema panust on hinnatud mitmel kombel. Perestroika ja glasnosti isana on ta jäädvustanud oma nime N. Liidu impeeriumi diktatuuri alustalade õõnestajana. Ta ei andnud alati järele ahvat-lusele võimu kasutamiseks, tegi seda siiski üksikjuhtudel ja teistel sondeeris ta pinda, nagu näiteks pärast Ukraina iseseisvumise hääletust detsembris 1991, kui ta tolleaegse kaitseministri kohaselt kaalus sõjaväe ra-kendamise võimalust. Ta andis küll käsu vägede saatmiseks Aserbaidžaani 1990, aga tema roll eriüksuste julmas käitumises tsivilistide vastu Tbilisis 1989 ning Vilniuses ja Riias 1991 pole veel selge. Ise eitab ta käsu andmist, aga kaitses pärast seda sõjaväe tegevust.
Saksa ajakiri Der Spiegel on avaldamas huvitavaid artikleid, mis rajanevad materjalidele Gorbatšovi fondis. Kui ta pärast ebaõnnestunud riigipööret toodi Krimmist tagasi Moskvasse, kus tema rivaal Jeltsin vahepeal oli saanud olukorra peremeheks, ei otsinud ta võidu pühitsemiseks kontakti rahvaga, vaid taganes algul oma datshasse, kus tema abikaasa Raissa põletas 52 mehe kirja, hävitas nende ühise mineviku. Gorbatšov järgis tema eeskuju ja põletas 25 märkmik-ku, mis sisaldasid andmeid tema ametliku tegevuse kohta, üksikasju poliitilisest äripäevast, teiste poliitikute iseloomustusi ja mitmesuguseid plaane. Ta säilitas siiski oma isikliku päeviku. Sellest kõigest rääkis ta alles 2011. aasta veebruaris, intervjuus tema enda ajalehes ”Novaja Gazeta”.
Säilusid siiski tema 6-aastase ametiaja paberid. Kui ta detsembris 1991 koos N. Liidu likvideerimisega pani maha presidendi ameti, võttis ta need materjalid kaasa. Need umbes 10 000 dokumenti on temanimelises asutises Moskvas. Londonis elav noor vene ajaloolane Pawel Stroilow kopeeris ühe uurimuse käigus salaja 30 000 lehekülge, millele rajanevad mainitud artiklid. Need dokumendid illustreerivad kommunistliku eksperimendi lõppfaasi. Neis on protokolle läbirääkimistest välismaa riigipeadega, tema nõunike soovitusi, telefonikõnede notee-ringuid, diplomaatide salastatud aruandeid ja stenograafilisi referaate poliitbüroo debattidest.
Sissejuhatavas artiklis (nr. 31/2011) valgustatakse mõnda negatiivset fakti Gor-batšovi tegevusest. Näiteks kuidas on ta katsunud ilustada oma järelkuulsust, eemaldades ebameeldivaid lõike publitseeritud dokumentidest. Kui ta oktoobris 1989 – mõni nädal enne Berliini müüri langust – sai teada, et sama aasta juunis oli Beijingi Tae-vase Rahu platsil surmatud 3000 demonst-ranti, ütles ta poliitbüroos: ”Me peame olema realistid. Nad (= Hiina võimud) olid sunnitud end kaitsma, ja sama kehtib meie kohta. 3000 – ja, mis siis?” Kui referaat hiljem publitseeriti, oli see ütlus kustutatud.
Sama kehtib mitme kõneluse kohta Gorbatšovi ja Saksa kantsleri Helmut Kohli vahel. Teemadeks olid Balti rahvaste püüdlused iseseisvuse saavutamiseks, eriti pärast seda, kui Nõukogude sõjaväeüksused 1991. aasta algul olid tapnud Leedu ja Läti tsiviilisikuid. Kõnelustest ilmneb, et Kohli sümpaatia balti rahvaste iseseisvuspüüete suhtes oli tühine, kuigi ta avalikult austas õigust rahvuslikule enesemääramisele. Mõni päev pärast Vilniuse veretööd väljendas Kohl Gorbatšovile arusaamist sellest aktsioonist. Hiljem toetas ta Gorbatšovi nõuet, et Balti riikide iseseisvumine pidi toimima seaduslikul teel, nimelt heakskiitmise kaudu Moskva Ülemnõukogus, mis oleks tähendanud, et Balti rahvad poleks kunagi saavutanud soovitud vabadust.
Neist materjalidest ilmneb ka Gorbatšovi algne halvustav suhtumine Kohlisse, mille väljendid on avaldamisel välja jäetud, kuna see pärast Kohli arusaavat käitumist muutus kasvõi sõpruseks. Kohl oli tänulik, kuna Gorbatšov ei püüdnud takistada DDR-i likvideerimist ja Saksamaa taasühinemist.
On veel teisigi huvitavaid üksikasju. Selle taustal tuleb tõdeda, et Balti riikidel vedas seekord – Gorbatšovi jätkamisel poleks vabanemine tulnud kõne allagi, võib-olla ainult uus liiduleping, millel oli ka pooldajaid tookordses Eesti juhtkonnas. Täieliku vabaduse saavutamisel mängis tähtsat osa Gorbatšovi ja Jeltsini konflikt, mille võitjaks pärast ebaõnnestunud augustiputši jäi viimane. Jälle Eestile kasulik ajaloo kapriis – ei piisa heast tahtest, on lisaks vaja natuke õnne!
See kõik pole just meeltülendav lugemine, aga harmoneerub pildiga Prantsusmaa Francois Mitterrandist, Suurbritannia Mar-garet Thatcherist ja USA George Bushist, kes vaba maailma juhtidena külma sõja otsustaval hetkel olid vastu Saksamaa ühinemisele, Ukraina ja Balti riikide iseseisvusele – kõik faktid, mida täna vaadeldakse kui demokraatia saavutusi.
Vello Helk
