VESs nr. 20, 14. mail, kirjutas Vova Kajalo artiklis “Soomusrongid Eestis”, kuidas ta lapsena oli sõpradega mänginud sõda ja otsinud “punaseid”.
Kindlasti paljud lapsed mängisid sõda, kuna sõda oli üsna meie ajalugu, nagu Ameerika lapsed mängisid kauboisid ja indiaanlasi.
Sõda mängisime ka meie, aga meie sõja mängimine oli rohkem reaalsem. Meie elasime Kohtlas, kas Lillekülas või Hädakülas, täpselt ei mäleta (Lilleküla on ilus nimi, ei tea miks teine oli Hädaküla) ja käisime metsas püssipadruneid otsimas.
Kuna rinne oli alles hiljuti sealt läbi käinud, oli sõja jäänuseid veel metsas leida.
Mida otsisime, oli kuuliga padruneid, mille panime kivi peale, ja hoolimata et see oli kardetav tegevus, tagusime haamriga kuuli otsast ära ja valasime püssirohu väikesesse topsikusse. Siis võtsime kasutatud padruni ja viilisime taha serva juurde väikese augu.
Kes meile selle tegevuse õpetas, ei mäleta, kindlasti üks vanem ja “targem” poiss, kes hoiatas meid ka, et tongiga padruneid ei tohi kasutada.
Siis voolisime puutükist pära, lõikasime õõnsa renni, kuhu asetasime padruni, tangidega sidusime traadiga kinni, ja susspüss oligi valmis.
Ei mäleta, kui mitu meid oli, vähemalt neli, ja kellel meist oli taskunuga.
Mäletan et minu vennal oli ja ühel teisel ka. See pära voolimine võttis parasjagu aega, aga aegajalt sai see töö tehtud ja kõik olime relvastatud.
Viimaks valasime veidi püssirohtu padrunisse ja puuoksaga toppisime väikese kaltsutropi ette, siis üks väike puu oksa tükk “kuuliks”.
Murdsime tiku otsast väävli ja pistsime viilitud auku, siis läksime puude taha, sihtisime vaenlase poole (meie olime kõik vaenlased teineteise vastu), tõmbasime tikutoosi üle väävli ja “puuff”, pilves halli suitsu, ja vali kilkamine.
Kaugele see oksast “kuul” lendas, ei tea, ja kuna püssirohi oli ära ka-sutatud, siis sellega lõppes ka päevasõda.
Kui meie vanemad said kuulda meie mängust, desarmeeriti meid, ja pidime leiutama muud tegevust, mis sõja ajal polnud raske.
Ühel päeval minu vend Ants leidis metsast ühe varrega saksa granaadi (mida ameeriklased kutsusid “kartulipudru nuiad”), tuli jooksuga ja hüüdis “Vaata, mis mina leidsin!”
Paar lähedal seisvat saksa sõdurit ehmatasid, siis üks ütles, tule näita, mida leidsid, tegi Antsule pai ja andis paar kommi – tundus, et sakslastel oli alati laste jaoks taskus komme – ja võttis granaadi, siis suditi meid kaugele, ja viskas granaadi lähedalolevasse kraavi.
Mäletan, kui kõva “kõmm!” käis ja kruusa- ja liivapilvi tõusis õhku.
Sakslased olid alati viisakad ja sõbralikud laste vastu.
Indrek Lepson
[email protected]
