Ega ma pole kuri Emme, et ei luba lastele jõulukuul šokolaadi, kuid olgem ausad, on seda vaja esimene asi hommikul? Kohe ärgates joostakse ju advendikalendri juurde, kui see peaks seinal olema. Mina tegin küll väiksena nii. Ainult, et mäletan, et minu kalendris polnud üldjuhul šokolaade, vaid hoopis imearmas tilluke pildike. Ja ometi oli õige numbriga luugi otsimine, avamine ja avastamine niigi tohutult põnev.
Mu ema tihti ostis antud advendikalendreid meie kodu lähedal asuvast Old Country Gift Shop'ist. See pood on kuuldavasti ikka olemas, Roncesvalles'i tänaval lääne-Toronto poola piirkonnas.
Pood oli pungil saksa importkaupa ja kauba üle valvasid alati 2 vanemat veidi karmi olekuga saksa prouat. Ühte mäletan täpselt: tema suu oli nagu seinapragu ja silmad vidukil ning see oli vist esimene kord elus, kui tajusin, et keegi näeb minus võimalikku varast. Enne lihavõtteid käisime poes ostmas ehteid, mida pajutibudega okstele riputada ja enne jõule ehteid: šokolaadist käbid, kinkepakid ja muud imevidinad, millel nöörikesed otsas, et sai jõulupuu otsa riputada. Neid koguti poe väiksesse punutud korvi ja viidi proua ette kassa juurde. Huvitav on mõelda, kas need samad prouad ja sama kaup on ikka seal?…
Ma ei tea, kui levinud advendikalendrid Põhja-Ameerikas hetkel on. Eestis on neid igal juhul kerge leida. Neid on igas suuremas toidupoeketis, kuid neid on kahjuks kaaperdanud (highjack'inud) rahvusvahelised massimeedia lastekangelased: Barbie, Hello Kitty, Smurfid, Käsna-Kalle… (See viimane on Spongebob.) Ja nendes kõikides on muidugi šokolaadid. Isegi parima tahtmise juures ei ole leinud siin advendikalendrit, milles EI oleks šokolaade. Ja nii muutuski leidmine kaljukindlaks sihiks.
Sisetunne ütles, et kindlasti on lihtsaid, vanaaegseid pildikestega advendikalendreid müügil Helsingis ja Stockholmis. Ja Stockholmis ma leidsingi selle, mis nüüd 1. jõulukuul meil käiku läks. Leidsin möödunud aastal Skanseni vabaõhumuuseumi poest 25 rootsi krooni eest ($3.75). Tehtud on ta Saksamaal, advendikalendri sünnimaal, tegijaks firma Korsch Verlag.
Kohaliku Tallinna raamatupoes leitud advendikalendri üllatus juturaamatu näol oli müügil poole hinnaga 4,45 € ehk ca $5.75. Selle autoriks on soomlanna Anu Stohner, välja antud Saksamaal 2007. a. ning tõlge eesti keelde Reet Kudu ja kirjastus "Kunst" 2009. See on pehmekaaneline, 101 lk ja 265 x 211 x 9 mm. Raamatu kaanel on luugikestega advendikalender. Igal päeval avaneb uus pilt. Ka raamatu lood on jagatud 24 päeva vahel ja leheküljed on suletud, nii et igal õhtul saab avada uue kirja. Selgus, et Anu Stohner on paljude lasteraamatute autor, millest oma jagu on ka inglise keelde tõlgitud. Tema ja Henrike Wilsoni "Brave Charlotte" on võitnud New York Times'i parima raamatuillustratsiooni auhinna.
Teine põhjus, miks pühadeni päevi lugevas advendikalendris pole šokolaade vaja, on et uue aja Eestis käivad igal detsembri kuupäeval päkapikud külas, kes lastele aknalaua peale jäetud sussi sisse midagi poetavad. Ma ei tea, kust see komme pärineb, igal juhul Rootsis seda ei esine. Meie ei ole seda kommet oma kodus ka viljelenud (meil on ju advendikalender), sest nagunii käivad päkapikud lasteaias. Täna just sosistas õpetaja Eva vanematele, et "päkapiku asju" võib ukse kõrvale kasti sisse jätta. See on meiesugustele väljakutse: mida omapärast ja kasulikku saaks päkapikk jagada kuni 24-le rühmas olevale lapsele? Komm on väga lihtne, mandariin on muidugi ülihea. Ülepäeva komm ja ülepäeva mandariin? Lapsed on igal juhul sillas, nagu öeldakse. Või sees. Äkki saaks kuskilt hulgilaost hea hinna eest kokku osta 24 väikest hambaharja?… Meenub minu mehe iga-aastane leivanumber jõuluvana ees: "Kas on vaja arsti ka, kui on jõuluõhtu? Muidugi, et arstida kommist haiget kõhtu."
Raamatust "Suur advendikalender": "
Täpselt 1. detsembri õhtul kogunesid loomad metsalagendikule. Puudu oli ainult linnahiir, kes oli suurepärane jutustaja. Ta pidi loomadele pajatama põneva advendiloo, mis oli jagatud 24 peatükiks. Iga päev tänasest kuni püha jõuluööni pidi ta sellest jutustama ühe peatüki. See oligi loomade advendikalender, nii oli see juba aegade algusest peale paika pandud…"
Riina Kindlam,
Tallinn
