Peale pikka pausi seltsi kohapealsetes üritustes (tingitud Covid-19 pandeemiast), kuulutas Connecticuti Eesti Seltsi juhatus 26. juuni selleks kauaoodatud kuupäevaks, mil seltsiliikmed ja sõbrad (uued ja veel senitundmatud) saaksid koguneda Connecticuti Eesti Maa-alal Andoveri vallas.
Rahvas kutsuti tähistama võidupüha ja jaaniõhtut ning see võimalus võeti rõõmuga vastu. Esmateatel kuulutati üritus välja kui väike ja eba-ametlik piknik, kuid mida lähemale pidupäev jõudis, seda rohkem põnevat sai programmi lisatud. Teadagi soovisid noored võrkpalliplatsi kasutusse panna, lauluhuvilised palusid, et laulikud võetaks kaasa lõkke ääres ühislaulmiseks. Muidugi tuli ka arvestada sellega, et eestlastel on jaaniaeg ja võidupüha kokku langenud, seega igal juhul tuleb ka võidupüha tähistada. Connecticuti Vikerlaste üksuse skaudid palusid korraliku võidutule süütamist võitlejate auks ning CES esimees Jaak Rakfeldt juhatusega teatasid omakorda, et lahkelt oli kohale tulemas ka professor Kaarel Piirimäe, Fulbright Fellow Yale Ülikoolis, kes ajaloolasena kõneleks rahvale võidupühast ja jaanipäevast. Ja kui väiksest piknikust oli rahva seas juba suurem üritus kujunemas koos võidutule piduliku süütamise ja väärika kõnelejaga, jõudis sõnum juba kaugemale ning tuli pakkumine Brooklynist (NY), et kohale võiks saabuda lausa ratastel saun – Red Hot Sauna! Nii saadigi saunamehe Mairo Nottoni ja tiimiga kokkuleppele, et Andoverisse tuleb pidupäevaks saun! Nii kasvas väikesest tagasihoidlikust piknikust rikkalik ja mitmekülgne olemine, miljöö aga õnnestus hoida sama sõbraliku ja suvisena kui lihtsal piknikul.
26. juunil jõudis CES juhatuse Eesti Maa mänedzer Kristian Kõiva abilistega varakult kohale maa-ala ja platsi üle vaatama ja viimased pikad heinad maha niitma. Hiljem saabujatele oli maja juba avatud ning meeskond koos külalistega sättisid köögi ja einelaua korda eesti muusika saatel. Oli kuulda vanu tuttavaid rahvalaule, lastelaule ja ka uuemaid palasid, nt ansamblilt Curly Strings. Helimees ja CES juhatuse liige Rein Linask tegi ka omajagu nalja, lastes kohalike linnuperede jutu ja laulu vahele ka kõlaritest Eesti lindude laulu. Õhk oli värske, kuigi soe ning sääsed jäid viisakalt kaugele.
Vaid lapsed jooksid ja mängisid platsil nagu jaaniussid.
Rahvas avas oma piknikukorvid ja salatikausid, grill tegi meistrite käe all oma tööd. Kuna grupid otsustasid toiduvalikud laiemale seltskonnale valmistada, tekkis ootamatult rikkalik rootsi laud – keegi lahke külaline tuli lausa suitsuahjuga! Nii tekkis muu kõrvale ka isuäratav suitsukana, ja kui oli kuulda, et külalisi oli kaugemalt, toodi juurde grillvorste ja armastatuid oma lemmikretseptide järgi valmistatud eesti stiilis panniküpsetisi, värskeid leibu, suviseid salateid ja ahvatlev külmlaua valik. Üks lahke noormees ilmus kohale nelja piduliku tordiga, mida andis üleöö telkijatel veel hommikusöögikski arbuusi ja kohvi kõrval nautida. Tooja teatas, et tort oli vajalik, et korralikult tänada kogu eestlaskonda, kes nii lahkelt teda on varemalt tervitanud ja kostitanud. Tõeline pidu!
Hämariku saabudes liikus rahvas kaminaplatsilt peaväljakule, kus ootas ees tõrvikutega võidutule süütamine, tervitussõnu jagasid Eesti, Läti ja Leedu seltside esindajad (dr Jaak Rakfeldt, CT Eesti Seltsi esimees, dr Dalia Giedrimiene Connecticuti leedulaste esindajana ja teenekas hr Valdis Vinkels, kes andis üle soojad ja südamlikud tervitused Connecticuti lätlaskonna poolt.
Professor Kaarel Piirimäe kõne oli huvitav ja päevakohane; selle käigus rääkis ta oma tähelepanekuid kogemustest ja muljetest eestlaskonnast siin USAs, samuti muidugi võidupüha tähtsusest ning ajaloost. Kõneleja rõhutas taas baltlaste koostöö olulisust, sh ka Poolaga ning märkis, kuidas siinne eestlaskond on adapteerunud, et kaasata oma tegevusse ka mitteeestlastest pereliikmeid, abikaasasid jne. Ta julgustas rahvast, et ka edaspidi kanda eesti meelt ja keelt, aga seda tehes kaasata ka väljast tulijaid.
Võidutule süütasid vormis skaudid ja hundud ning rahvas laulis Ameerika ja Eesti hümne. CES juhatuse esimees Jaak Rakfeldt ja kogu jaaniõhtu komitee tegid mitteametliku pikniku muutmisel sõbralikuks, lühikeseks võidutule programmiks head tööd. Kava nael oli kohalesaabunud Mairo Nottoni saunatiimi õhtuse saunakorra tutvustamine. Kõik kõnelejad ühel või teisel viisil käsitlesid jaaniõhtu muinasaja juuri ja seda maagiat, mida juba iidsetel aegadel ühendati meie traditsioonidega. Saun, sõnajalaõied, lõkketulest ülehüppamised ning tule puhastav jõud – neid iidseid võlusid oskame ka hinnata tänapäeval. Tänutunne korraldajatele oli peomiljöös kestev kogu õhtupoolikul ja oli rõõm näha vanu tuttavaid, tutvuda uute eesti kontaktidega ja jagada uudiseid ning tunda ennast vabalt nii kaunis paigas kui seda on CT Eesti Maa. Ei jõua küllalt kiidu-tänusõnu üle anda saunatiimile Mairo ja Tormi Nottonile ja Yukiko Oyamale, saunavihtade meistrile, kes on ühtlasi baltlaste saunakultuuri ja vihtlemise traditsioonide ekspert. Koos kahe partneriga on Yuki sulest ilmunud manuaal “Forest Pirts Rituals“ (forestpirts.com). RedHot Sauna tiim ületas mitmeid katsumusi, et kohale jõuda, aga ei andnud alla. Tänu neile algas suvi palju puhtamalt ja traditsioonide kohaselt! Aga jaaniõhtust…
Nagu mitmed ürituse kõnelejad mainisid, jaaniõhtul ja jaanipäeval on oma võlud ja maagilised seosed, mis ulatuvad iidsesse aega enne ristiusu tulekut. Lõketuli on üle aegade omandanud puhastavat jõudu; hinge (ja keha!) puhastust pakub ka korralik saun.
Kes paneb jaaniõhtul seitse õit padja alla, kes hoopis omapead või kaaslasega otsib sõnajalaõit sügavast metsast, kes julgeb ja kel õnnestub edukalt üle jaanitule hüpata – need kombed kõik pidavat omamoodi ennustama tuleviku õnne.
Antud õhtu kohta võib aga kindlalt öelda, et kuldne kuu taevas ning kuum telksaun vuliseva jõe kaldal lisasid omapoolse maagia. Väikeste salkade kaupa mindi metsatrepist alla, et jõuda kaunisse paika vaid mõne sammu kaugusele vana jõe kaldast. Tulijaid tervitas tervise ja rahu oaas: avanes hubane ja kuum telksaun hingele, järgnes kiiret jahutusjooks jõkke nimega Hop River, siis taas redelist üles ja tagasi kutsuvasse saunatelki. Valitses looduse vaikus ja koosolemise mõnu, aegajalt paistis metsa vahelt vilkuv jaaniussi säde. Kaugustest oli kohati kuulda suurel platsil käivat jaanitralli ja sõprade naeru – seal said ka lapsed nagu õnnelikud jaaniussid tiirelda platsil röstitud vahukommide ja värviliste hõõguvate glowstick’idega. Kuigi tähistatud kui aasta pikim päev, tundub jaaniõhtu siiski alati liiga lühikeseks jääma. Maagiat ja erilisust jätkus kõigile.
Jaanilisi tuli kokku üle 70-ne, noorim osaline oli alla aasta ning eakamad jaanilised auväärse 90 aasta ringis, jagades lahkelt lugusid noorpõlves elatud Eesti elust ja ka kauni CT Eesti Maa-ala soetamisest aastal 1967. Connecticuti Eesti Seltsi üks suurtest teenetest eesti kultuuri ja pärimuse säilimisele on just see, et suudetakse koos hoida truud kogukonda, hõlmates mitut põlve korraga ja tähistades kõik koos. On lust näha, kuidas koos töötavad mitmed generatsioonid, jagades eestlust ja traditsioone põlvest põlve.
Palju õnne ka Vaba Eesti Sõna jaaniloterii võitjatele – Leena Kangrole ja Altti Piirsoole, kelle auhinnaks olid Amest Foods’i poolt annetatud Eesti tooted.
Leelo Linask
