Mõtteid justiitsminister Kalle Laaneti loo ainetel “Vaenukõne kriminaliseerimine aitab võita infosõda”
Kas vaikima sundida saab müütidega?
Kuidas saab Riigikogu võtta sõna kasutuse kohta poliitilise otsuse, kui sõna on oma loomult kultuur.
Sõna üle ei saa otsustada poliitikud.
Sõna üle peaksid arutama kultuuriinstitutsioonid ja vaba ajakirjandus.
Aga paradoksaalsel viisil just eesti ajakirjandus süüdimatult vahendab mingeid avalikkuses sobimatuid sõnakasutusi.
Tihti tsitaatidena.
Tihti poliitikutelt.
Tihti nendelt sarnaselt poliitikutelt, kes nüüd kiirendatud korras rahvale – niigi väga vaikivale rahvale – tahavad vihakõneseaduse koos trahvidega kaela lükata.
Absurdsemaks oleks raske minna. Aga see on reaalsus, ministrite plaan.
Kõige primitiivsem tee on vaikima sundimine müütidega: kehtestatakse mingid ideoloogilised-poliitilised doktriinid, mille vähimgi kahtluse alla seadmine sõnas ja teos oleks (jälle) kuritegu.
Muide, nii toimis Eesti NSV-d valitsenud sovetisüsteem.
Kogu perioodi jooksul kehtis ükssama doktriin, mis väljendati müütidena: “Suur Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni võit”, “Tööliste ja Talupoegade Liit”, “Töölisklass kui juhtiv jõud”, “Partei ja Rahva ühtsus”, “Kommunism on meie tulevik”, “Nõukogude majanduse järjest suurem õitseng”, “Sotsialistlik plaanimajandus”, “Vennasrahvaste ühtne pere”, “Vaba ja õnnelik Nõukogude inimene”, “Uue Nõukogude inimese kasvatamine” jne.
Tõesti on uskumatu, et vabas Eestis, 35 aastat pärast rahvusliku sinimustvalge lipu väljatoomist soveti punalipu vastu, peame nüüd kuulma, et sõnavabadust tuleb piirata.
Miks tehtaks rahvas kuidagi poliitikute omavahelises sõnavõistluse süüdlaseks?!
Poliitika ja kultuur
Plaanitav vihakõneseadus pole poliitiline, vaid eelkõige kultuuriküsimus.
Eesti kultuur põhineb algusest alates avalikkusel ja avatusel, nii juba eestikeelse ajakirjanduse algusaegadest.
Meie ei saa lubada tõeotsingute piiramist mitte mingis vormis, see kindlasti ei ole Eestile o
htlik, vaid ülivajalik mitmes perspektiivis.
Meil Eestis ei ole senini jõutud soveti totalitarismis elanud inimeste vabaduste ja sõnavabaduse puudumise olukorra tähenduse ja tagajärgede süvaanalüüsini.
Kuidas sovetisüsteemis sõnavabadust keelati ja takistati?
Kuidas sovetisüsteemis märatses tsensuur?
Mis on olnud sõnavabaduse puudumise tagajärjed inimsaatustele?
Meie ühiskonnas ei ole need ülimalt tähtsad teemad senini läbi arutatud sel määral, et avalikkuse faktid ja lood annaksid kokku adekvaatse üldpildi totalitarismi tsensuuri tagajärgedest.
Teemast vaikimine on jõudnud tänapäeva, kus uus tsensuuriseadus juba terendab.
Tegelikult peaks just selle kui kogu inimkonnale keskselt olulise õpetliku aine ja kogemusega meie humanitaarteadlased koos töötama.
Totalitaarse avalikkuse tsenseerimise viiside uurimine peaks olema peensusteni talletatud.
Aga ka siin valitseb vaikus.
Vajame uuringuid ja rahvusvahelisi arutelusid
Praegu on oht, et tänu ajaloolise ohtliku pärandi mittetundmisele võime teadmatuses minna soveti-tsensuuri restaureerimise teed…
Kuulsime, et peaminister peab Võru tähtsündmust – võrokeste kongressi “imelikuks separatismiks”, näeme, et ühiskonna üle otsustajad ei liigu Eestis igapäevaselt piisavalt ringi, vaatavad teksti ja pilti arvutiekraanilt Tallinnas.
Kõik sammud, mis igapäevaelu mõtestamist pärssida püüavad, on kuritegu ühiskonna vastu.
Senini on rohkelt neid sovetiaja traumalugusid, millest inimesed on pidanud siiani vaikima.
Viimastel aastatel on hakanud sovetisüsteemi ohvrid oma traagilisi lugusid siiski kõnelema.
Aeg on Eesti avalikkuses läbi arutada ka näiteks ülikoolides toimunud KGB-värbamised, ülikoolidest ärksuse ja kriitilise mõtlemise pärast välja heidetute lood.
Samuti inimeste ankeetide järgi elu ja haridustee aktiivsed takistamised jms.
Meil on senini arutamata need mehhanismid, millega ja kuidas totalitaarsüsteem töötas.
Kolleegiumi hinnangul on mõistetav, et tehnoloogia kiire arengu tõttu võib olla keeruline leida head tasakaalu seaduse muutmise protsessiga kaasneva jäikuse ning tegeliku elu muudatuste ja vajaduste vahel. Sellest hoolimata on seadusandjal põhiseadusest tulenev kohustus panna valimisseadustesse piisavalt üksikasjalikult kirja reeglid kõigis olulistes valimisi puudutavates küsimustes, et tagada kontroll ja avalikkuse usaldus valimiste vastu.
Elektroonilise hääletamise usaldusväärsust ja vastavust põhiseadusele on pannud aastate jooksul korduvalt kahtluse alla nii valijad ja vaatlejad kui ka kandidaadid ja erakonnad. Kolleegiumi hinnangul on neid ajendanud eelkõige hääletamisel ilmnenud tehnilised tõrked või valimiste korraldamisel tehtud inimlikud vead, mõnetist umbusku on põhjustanud ka e-hääletuse korralduse ja tehnilise külje raskesti mõistetavus. Samas on elektroonilise hääletamise süsteem olnud võimalike välisrünnakute vastu sedavõrd kaitstud, et Vabariigi Valimiskomisjon pole seni pidanud e-hääletamist ära jätma, peatama või lõpetama.
https://www.riigikohus.ee/et/uudiste-arhiiv/riigikohus-e-haaletus-tuleks-seaduses-tapsemalt-lahti-kirjutada
Vajame totalitaarse tsensuuri uurimist
Ise olen totalitarismi teemal väitelnud doktori. *)
Pole kahjuks näinud, et Eestis need mõtted üldse ühiskonna arutluse ja analüüsis käsitlemist oleksid leidnud.
Eestis on need teemad jätkuvalt vaikuse ala kõik need aastakümned edasi.
Miks nii?
Ometi, Eestis NATO liikmena võiks olla parim selles Vene võimu mõttelaadi ekspertiisis, totalitaarsuse elementide analüüsimisel.
Oleksime kindlasti maailmatasemel, sest enamikul teistel sellist kogemust omaenda ühiskonnas kohta ei ole, meil on käes materjal ja meetodid.
Minu väitekiri “Transformation of Public Text in Totalitarism System” on Inglismaa ja USA ülikoolides luure õpik.
Minult on nende koolide professorid uurinud, kuidas ma ikka seda raamatut kirjutasin.
Kuidas oli võimalik analüüsida totalitarismi?
Kas ma ise ikka aru saan, et selle kogemuse talletamine olevat erakordne.
*
Aga praegu küsin:
kuidas on võimalik, et meie Eestis, kus on olnud selline ajajärk ja kogemus, ei ole senini meie ühiskonnas totalitarismi sügavalt, maailmaavalikkusele kogemust selgitatud?
Meil on tegemata oma ühiskonna tsensuuri ning totalitaristliku avalikkuse loo, mälu kogumine.
Meie ei saa endale praegu lubada uut kultuurikatkestust, siduda 20. sajandi alguse ja lõpu kümnendi nii, et justkui okupatsiooni polekski olnud.
Meil puuduks sel juhul ka vastus lapsikule küsimusele: miks Eesti ja Soome inimeste sissetulekud erinevad 3-4 korda?
Ja meil tuleks vastata retoorilise küsimusega: kas sa tead maailmas kahte sellist naabritalumeest, kellest üks jääb 50 aastaga teisest 30 aastat maha?
Meie ühiskond peab olema avatud.
Meie Eesti ühiskond peab olema jätkuvalt refleksiivne.
Ajakirjandus kui avalikkuse mõtestaja, peaks olema loomult tõeotsing.
See on meie Eesti, mille nimel marsiti ja seisti õlg-õla kõrval ESTO-del ja lauluväljakul.
Meie elame jätkuvalt selle 1980ndate lõpul manifesteeritud vaba ühiskonna mentaalsuses, mille aluseks on ühiskonna vabadus.
Jäägem selle juurde.
Jäägem selle juurde, et vaba sõna on Eesti kultuuri alus.
Aamen.
*) Transformation of public text in totalitarian system
http://hdl.handle.net/10062/24460
“Toimetamine: kas looming või tsensuur”
http://hdl.handle.net/10062/24461
Kalle Laanet: “Vaenukõne kriminaliseerimine aitab võita infosõda”
https://arvamus.postimees.ee/7785012/kalle-laanet-vaenukone-kriminaliseerimine-aitab-voita-infosoda
