Eestis kiputakse keeleoskust võrdsustama lõimumisega kogu kultuuriruumi. Ent ainult keele õppimisega ei ole võimalik ühtegi kultuuri hoobilt sulanduda, sedastab Maarja Vaino 23. jaanuari Vikerraadio päevakommentaaris.
30. jaanuaril tähistatakse kõikjal Eestis esimest eesti kirjanduse päeva, mis on alates käesolevast aastast riiklik tähtpäev ja lipupäev. Ja näib, et soov seda päeva tähistada on ehe, paljud sündmused ja mõtted on käima läinud nagu iseenesest, hoog on sees.
Kui mõtlesin, kuidas seda spontaansust ja – julgen isegi öelda, et kirge – kultuuri-psühholoogiliselt seletada, käis peast läbi lihtne mõte: eesti kirjandus on kõige kaunimal ja mitmekesisemal moel meie keele kodu. Ja mure eesti keele pärast on meie rahval hinges juba alateadlikult, sest teame ju, et maailmas sureb järjepanu välja õige mitmeid keeli. Väikerahvas on seetõttu oma keele suhtes tundlikumalt meelestatud kui suurkeelte kõnelejad.
