Meie poliitikuil napib pikaajalist strateegilist mõtlemist, nendib Postimehe kolumnist Maarja Vaino.
On olemas ütlus, et tulevased sündmused heidavad saabudes ette oma varju. Ja vari on teinekord pikem kui sündmus ise. Iga tegu toob kaasa tagajärjed ning oma sündmusteahela, vahel kontrollimatu, aga sageli ka hoomatava ja hõlmatava. Kui asjadele õigel ajal mõelda ja sellekohaselt oma plaane teha.
Ukraina sõja ning sõjapõgenike vastuvõtmisega seoses on paraku taas tulnud ilmsiks see, et Eestis on puudu pikaajalisest strateegilisest mõtlemisest. Peataolek, mis väljapoole paistab, on lausa hirmutav ning eks iga kodanik hellita südames lootust, et tegelikkuses ei ole asi nii hull ja küllap on kuskil siiski keegi, kes hoiab olukorda kontrolli all. Teisalt kipub reaalsus ka sellele vastu vaidlema. Näeme riigivalitsemises ennekõike tagantjärele reageerimist ja nö tule kustutamist. See ei puuduta ainult raskusi tulla toime kriisidega, mis Eestit viimastel aastatel on tabanud. See on süsteemne probleem kogu mõtlemises. Kas tuleviku kategooria puudumine eesti keeles tõepoolest määrab meie mõtlemise ulatust?
Kõige elementaarsemaid näiteid ei pea kaugelt otsima. Võtkem «metsamajandamise» poliitika, mis on jätkusuutmatuks hinnatud kaaluka osa metsateadlaste poolt. Lõputult on räägitud sellest, et samas mahus lageraietega jätkamine toob pikemas perspektiivis kaasa laastatud Eestimaa, kus ei ole enam seda elukeskkonda, mida eestlased oma koduks on harjunud pidama ning mis hävitab lisaks looduskeskkonnale ka meie vaimset keskkonda. Mets ei ole üksnes puit, vaid kooslus, mis mõjutab mitte ainult loomade, teiste taimede, putukate jne elukeskkonda, vaid ka inimeste elu, kes elavad linnas ja keda ökosüsteemid ei huvita. Sellest on kirjutatud nii palju, et kordamisel ei ole mõtet. Mis peamine: inimene ei ole jumal. Ta ei suuda kord tapetut enam ellu äratada. Kui elu metsades on hävitatud, siis olnut taastada ei saa. Mõistlikum on tegutseda mõõdukamalt, elu hoidvalt. Metsa saab majandada ka loodussõbralikumalt ja rahulikus tempos. Tahaks ju, et elu Eestis oleks võimalik ka hiljem kui kümne aasta pärast?
Samasugune ühepäevamõtlemine nagu metsanduses vaatab vastu regionaalpoliitikas. Värskeim karjuvalt lühinägelik samm riigi poolt oli mõte rahaliselt premeerida neid omavalitsusi, mis oleksid valmis sulgema oma maagümnaasiumid. Milline mõju sellel on meie niigi tühjaks valgunud maakohtadele? Seda eriti veel koroonaaja oludes, mil nii mõnigi pere hakkas mõtlema, et maal elamine oleks võimalik ja võiks linnast ära kolida. Pigem peaks kohalikku järelkasvu hoidma ning maale kolimist rahaliselt toetama ja innustama, mitte tegema seda võimalikult keeruliseks ja perspektiivituks. Ja need omavalitsused, kes juba unistavad oma võidetud paarist tuhandest: kes teil seal kümne aasta pärast üldse veel elavad? Või see tegelikult ei huvitagi, sest juba järgmistel valimistel võidakse valida teised juhid? Peaasi, et sai ise paar aastat tulusat ametit pidada?
Hariduspoliitika tervikuna ei ole meil kuigi pika vaatena läbi mõeldud nii või teisiti, ka seal näib põhitegevus olevat kiirreageerimine OECD uutele määrustele. Ilma põhjaliku analüüsita, millised on sellise tegevuse pikaajalised mõjud ühiskonnale ja kultuurilisele järjepidevusele. Lihtsalt tehakse ja pealtnäha ennekõike õhinapõhiselt. Kuidas see samm sammult lammutab meie koolikultuuri, ei paista vähemalt ministeeriumis kedagi vaevavat. Ning töösse võetakse üha uusi ebarealistlikke ideid.
Kõige pakilisem pikema vaate küsimus puudutab mõistagi Ukraina sõjapõgenikke. Sõda on kohutav tragöödia. Iga päev on valus mõelda sellele, kuidas inimesed surevad ning kuskil teises maailmas on inimesed, kes sellegipoolest ei raatsi loobuda oma ettenägemisvõimetult sõlmitud energialepingutest.
Eesti seisukohast oleks oluline mõista: me saame aidata siis, kui oleme ise aitamisvõimelised. Meie võimetel on piir, mida tuleb iseendale tunnistada, ükskõik, kui valus see on. Juba praegu on segadust palju ja kannatavad needsamad, keda on tahetud aidata. Selleks, et paat põhja ei vajuks, tuleb ühel hetkel võtta vastu raske otsus, et paat on täis. Sõda on kestnud neli nädalat. Aga sõda kestab edasi ja me ei tea, kui kaua. Neile, kelle oleme vastu võtnud, on antud lubadusi, mida samasuguse põgenike voo jätkumisel ei suudeta mingil juhul täita. Veelgi enam: kuna abistamine tuleb ühisest kassast, tekib pikemas perspektiivis paratamatult pingeid. Seda ei ole raske ette näha, kui mõelda pisut inimloomuse ja reaalsete arengute peale ning paigutada hetkel toimuv mitte päevadesse, vaid kuudesse ja aastatesse, võibolla aastakümnetesse.
Kes praegu sellele mõtleb ja millisena näeb Eesti tulevik välja selles valguses? Muretsemiseks on küllaga alust, kui vaadata valitsust, mis enda sõnul alles õpib iga päev midagi uut ja püüab argipäevaga kuidagi toime tulla.
Hiljuti tähistati semiootik Juri Lotmani 100. sünniaastapäeva. Ühes oma kirjatöös on Lotman meenutanud Ungari füüsikut Leó Szilárdit ja tema tööd «Entroopia vähenemisest terminoloogiasüsteemis mõtleva olendi sekkumise korral». Lotman kasutab Szilárdit oma arutelus juhuslikkuse ja determineeritusse üle ja kirjutab: «See tähendab, et bifurkatsioonipunktides hakkab lisaks juhuslikkusemehhanismile toimima ka teadliku valiku mehhanism ja sellest saab ajalooprotsessi tähtsaim objektiivne element. [—] Need vähese ennustatavusega sõlmed on revolutsioonide või järskude ajalooliste nihete hetked. [—] Kui enne seda, kui valik teoks sai, valitses määramatuseseisund, siis pärast valiku toimumist sünnib põhimõtteliselt uus situatsioon, mille vaatepunktist see oli juba paratamatu, tekib olukord, mis edaspidise arengu seisukohalt hakkab paistma etteantusena. Enne realiseerumist juhuslik, saab see pärast seda determineerituks.»[1]
Eesti asub praegu vaieldamatult ühes järsu ajaloolise nihke hetkes. See, kuidas praegu toimitakse, määrab olulisel määral Eesti tulevikku ja seda just pikas vaates. Homme ja järgmisel nädalal, isegi järgmisel aastal ei pruugi midagi märgata. Aga viiekümne aasta pärast võib Eesti praeguste valikute tulemusel olla midagi täiesti muud, kui see, mis ta on praegu. Kui teadlikud need valikud on? Kas oleme emotsioonide ja juhuste pilduda, või on olemas ka mõtleva olendi sekkumise võimalus?
Postimees, 27. märts
[1] Juri Lotman. «Hirm ja segadus: esseid kultuurisemiootikast.» Varrak, 2007, lk 115–116.
