Maarja Vaino, kolumnist
Meie võimsad kodanikuliikumised toovad ilmsiks ühe üsnagi koleda tõsiasja. Nimelt selle, et neil puudub igasugune mõju võimulolijatele, nendib Maarja Vaino ERR Vikerraadio päevakommentaaris.
Sattusin kusagilt lugema mõtet, et inimesed ei tee vahet vabadusel ja sõltumatusel. Ometi on vahe ju tõepoolest olemas, kuigi pealtnäha võiksid need sõnad tähistada ühte ja sama asja. Siiski on nii, et vabadus ei taga sõltumatust. Ning vastupidi, ka vanglas istuv teisitimõtleja võib vaatamata välise vabaduse puudumisele säilitada oma sisemise sõltumatuse.
Üks viis vabas riigis mõõta selle sõltumatute ehk kõrvalmõjudest vabade ja erapooletute kodanike hulka, on kodanikuühiskonna tugevus. Ma ei mõtle siinkohal rohkemaid MTÜ-sid, mis saavad heldelt riigipoolset rahastust, et justkui kodanikuaktiivsuse kujul ellu viia selle sama riigi poliitikat. Mõtlen tegelikku kodanikujulgust alustada debatte, liikumisi või pöördumisi, mis seisavad kogukonna huvide või mingi idee eest (või mingi idee vastu).
Üks selliseid näiteid on allkirjade kogumine automaksu kehtestamise vastu, mis sai rekordilised ligi 80 000 toetusallkirja. Teise päevakorras oleva näitena võib tuua maakoolide sulgemise ümber tekkinud kodanikuliikumised. Kolmandaks näiteks võiks ehk sobida Nursipalu harjutusväljaku saaga.
Näiteid on mõistagi veel, kuid mainitud ainetel on tekkinud tõeliselt lai kõlapind kogu ühiskonnas. Need on teemad, mis lähevad korda väga paljudele, on vallandanud tuliseid arutelusid ja kaasaelamist.
Just nende algatuste põhjal võiks öelda, et meie konarlikult jalad alla saanud kodanikuühiskond esineb nüüd tõeliselt. Sõltumatult, erinevate kodanike ühiseid huve esindades. Ja selle põhjal võiks omakorda arvata, et meie sovetiajast pärit kompleks – Parteiga kooskõlastamata algatustele saab järgneda vaid karistus – on minevikku vajunud. Tegutseme oma vabas riigis nagu päris kodanikud.
Kahjuks näib aga nii, et seesugused võimsad kodanikuliikumised toovad ilmsiks ühe üsnagi koleda tõsiasja. Nimelt selle, et neil puudub igasugune mõju võimulolijatele.
Milliseid tulemusi on andnud võitlus maakoolide nimel? Metsküla kooli saatusele elab kaasa kaugelt laiem hulk inimesi kui kohalikud lapsevanemad, aga kas vallavalitsus liigutab kulmugi? Automaks puudutab pea-aegu tervet elanikkonda ja sellele ei ole kostunud vist mitte ühtegi toetavat häält väljastpoolt maksu kehtestajate seltskonda. Ainus mõju näib olevat muige muutumine ministrite näol senisest kriipsu võrra veelgi põlglikumaks. Jne.
Ühiskonna demokraatia tugevuse üks mõõdupuud on see, kas valitsustasand kaasab ja võtab kuulda ka kodanikuühendusi. Kaasamise kohta öeldakse meil juba mõnda irooniliselt “näivkaasamine”. Vormiliselt see justkui toimub, sisuliselt ei ole aga plaaniski “kõrvalt” tulnud arvamustega arvestada.
Kas sellest võib järeldada, et midagi on lahti meie demokraatiaga? Kardan, et võib küll.
Kodanikuühiskonna üks eeldusi on see, et kodanike ja riigis võimu teostavate isikute ja institutsioonide vahel valitseb usaldus. Toimub vastastikune suhtlemine ja teineteisega arvestamine. Kodanikud peavad riigiga arvestama igal juhul, sest maksudest ja seadustest ei taha oma riigist lugupidavad inimesed ju mööda hiilida. Aga seda kodanikuühiskonda, mida riik enda sõnul toetab ja innustab – kui lugeda näiteks õilsalt seatud sõnu siseministeeriumi kodulehelt –, eriti nagu kuulda ei võeta.
Ometi on demokraatliku riigikorralduse üks tunnus just see, et kodanikualgatustel on võimalus ja võimekus poliitilisi otsuseid mõjutada. Ja tuleks lisada: teadmisega, et kodanike õigused ja vabadused on igas olukorras kaitstud. Et sõltumatu kodanik võib ja julgeb oma arvamust väljendada ilma karistust kartmata. Nii nagu üks filosoofidest seda omal ajal väljendas: kusagil peab olema sõltumatu ja erapooletu jõud, mis piiraks ennast kehtestada tahtvate inimeste kasuahnust ja võimujanu.
Kui kodanikujulgus muutub aga tühjaks tuuletallamiseks, jääb riigist, ärielust ja kõikvõimalikest huvidest sõltumatut ühiskonnasfääri – ja sellega demokraatiat – aina vähemaks. Ja kui lisandub veel oht saada karistatud? Vaenukõneseadus võetakse ilmselt juba varsti ilma igasuguse laiema aruteluta vastu ja pärast seda on veel lihtsam kodanikule tema koht kätte näidata.
Ennast kehtestada soovivat kasuahnust ja võimujanu on meil praegu aga rohkem kui kunagi varem.
Aina sagedamini tundub, et demokraatia Eesti moodi on neli hunti ja lammas hääletamas lõunasöögi menüü üle, nagu on märkinud Ambrose Bierce.
Maarja Vaino: midagi on lahti meie demokraatiaga | Arvamus | ERR
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu