Maarja Vaino, Postimehe kolumnist
Peaministri skandaal näitab, et poliitiline kultuur meil siiski puudub.
Kallase põikpäisus on äärmiselt suur probleem sisejulgeolekule.
Kui miski viib moraali alla, siis just selline teguviis.
Ajal, mil toimub ajaloo suurim reservväelaste kogunemine «Ussisõnad», käib ühiskonnas suuremat sorti ussitamine. Selle keskmes on arusaam, et meie uskumus, nagu oleks Eesti poliitilise kultuuri eeskujuks Lääne-Euroopa, on osutunud ekslikuks. Sest ühtäkki ei kehti enam teadmine, et teatud teemade puhul ministrid ja peaministrid astuvad vastu vaidlemata tagasi. Ja et see ongi poliitiline kultuur, kirjutab kolumnist Maarja Vaino Postimehes.
Meil, tuleb välja, see kultuur siiski puudub. Kuigi see ei ole ju alati nii olnud. Meenutame, millistel põhjustel on tagasi astutud. Ainult mõned näited.
Väliskaubanduse minister Kert Kingo astus tagasi, sest jäi vahele valetamisega.
Riigihalduse minister Mihhail Korb astus tagasi, sest ütles avalikul kohtumisel, et ei toeta NATO liikmesust.
Keskkonnaminister Villu Reiljan astus tagasi maa-ameti korruptsiooniskandaali pärast.
Riigihalduse minister Jaak Aab astus tagasi, kuna jäi süüdi jääknähtudega autoroolis olemise ning kiiruse ületamisega.
Jaak Jõerüüt astus kaitseministri ametist tagasi nn särgiskandaali tõttu.
Kultuuriminister Signe Kivi astus tagasi Avo Viioli kultuurkapitali raha omastamise pärast.
Rahandusminister Jürgen Ligi astus tagasi seetõttu, et nimetas Jevgeni Ossinovskit «sisserändaja pojaks». Muide, tookord ütles Ligi sõnad, mida saaks Reformierakond pressiteates edukalt kasutada ka nüüd. Eriti midagi muuta poleks ju vaja?
Tagasi astumine skandaali tõttu, mis on seotud kas isikliku või oma valdkonnas toimunud eksimusega, on olnud elementaarne ja ootuspärane, sest igasuguse positsiooniga käib kaasas vastutus. Ka asjade puhul, mida isiklikult ei olda toime pannud. Nii see lihtsalt on euroopalikus kultuuriruumis käinud pärast seda, kui monarhia vahetati demokraatliku riigikorralduse vastu välja.
See annab ka tavakodanikule kindlustunde, et tema riik püüab püsida ausal teel ning hoolib neist põhimõtetest, mida ise eeldab oma elanikelt – näiteks maksude maksmist, seadustest kinni pidamist jne. Nende kõrval kirjutamata seaduste järgmist, millest moodustub paljuräägitud «komberuum».
Seetõttu on peaministri põikpäine veendumus, et teda sellised kirjutatud ega kirjutamata reeglid ei puuduta, äärmiselt suur probleem ka sisejulgeolekule mõeldes.
Juba poolteist aastat on eestlastel kõrgendatud ohutunne ja küllap suurem osa on jõudnud mõelda, mida teeks juhul, kui Eestit peaks rünnatama. Kes on juba ostnud varjumiseks sobivat kinnisvara välismaal, kes kindlustanud kodumaja keldrit, kes mõelnud laste kindlasse kohta toimetamisele jne.
Paljud – viimase küsitluse kohaselt julgelt üle poole – on valmis kodumaad kaitsma, seda oma elu hinnaga. Aga kuidas suhtuda riigi kaitsmisse, mille «eliit» eeldab inimestelt oma eluga riskimist, aga ise ei raatsi loobuda vaenlase sõjatööstust otse või kaudselt toetavast tegevusest, sest see on rahaliselt tulus?
Kui miski viib moraali alla, siis just selline teguviis. Kabelimatsu annab aga see, kui õigustatud ootuse peale vähemalt vabandada ning vastutus võtta saab rahvas hoopis teada, et on «šaakal» ning mingit probleemi ei olegi.
Mulle on Eesti riik, keel ja kultuur armas. Ka mina olen olnud valmis vajadusel minema rindele või abistama muul moel sõjategevuses, näiteks tagalas. Aga kaldun viimaste sündmuste valguses nende – kahjuks ohtrate – inimeste poole, kes ütlevad, et sellise riigi eest nad oma elu ei taha anda. Et see ei ole enam minu riik. Ma olen sellistele arvamustele ikka vastanud, et valitsus ei võrdu riik. Aga nüüd ei ole ma enam selles kindel, sest praegu näib küll, et riigiga talitatakse nagu mingi isikliku asjaga, mille kodanikud olgu vagurad ja täitku lihtsalt «valitsejate» käske. Ja sellepärast muudab murelikuks ka võimalus, et selline arrog
ants ja ignorants võib kriisiolukorras osutuda saatuslikuks.
Postimehe kolumnist Maarja Vaino on kirjandusteadlane ja õppejõud Eesti Humanitaarinstituudis. Tema erialane huvivaldk on Eesti kirjandus, eriti modernismiperiood. Vabal ajal kirjutab ta ka luuletusi ja novelle.
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu