Maarja Vaino, Postimehe kolumnist
Kas tõepoolest oleme just praegu jõudnud Taavi Rõivase unistatud peenhäälestamise ajastusse? Või on asi selles, et keegi ei taha karjast eristuda, sest siis oledki kohe ründajaile kergem saak? küsib Maarja Vaino 20 juuni Postimehes.
Kunagi oli olemas ütlus, et tõde sünnib väitluses ning laiapõhjalist avalikku arutelu ja analüüsi peeti toimiva ühiskonna tähtsaks osaks. Väidetavalt käis Rooma keisririigi ajal mõttekultuur alla just seetõttu, et väitlusele hakati eelistama ainuvalitseja mõtete järgimist ning tõetunnetuse asendas ilus, kuid sisutühi kõne.
Mingeid sarnaseid sümptomeid võib leida ka meie ajast. Olukord Eestis ja maailmas on päris ärev, inimeste turvatunne – nii vaimne, julgeolekuline kui ka majanduslik – on löögi all. Uudisportaale avades võib aga igavusest haigutus peale tulla. Meie meedia ei tegele tõsiselt maailmas toimuvate protsesside analüüsimisega ega isegi õieti uudiste vahendamisega.
Jah, Ukraina sõja blogid on olemas, aga seda, et maailmas toimub igasuguseid asju veel, õieti nagu ei tajugi. Näiteks huvitaks mind väga, mis toimub Soome ja Rootsi NATOsse võtmisega ja kas Türgi šantažeerib oma liitlasi sel teemal nii enese kui ka tõenäoliselt Venemaa huvides? Kas Eestis puudub oskus või huvi seda teemat lahata või miks on sellest nii vähe võimalik pikemaid käsitlusi lugeda?
Erilist pinget ei näi olevat ka selle ümber, et mitu põhiseaduse aluspanijat ja tundjat on väljendanud muret põhiseaduse kuritarvitamise pärast seoses valitsuskriisiga. Tuleb välja, et see polegi kuigi suur probleem, nagu ka näiteks riigihangete seaduse rikkumine (haridusminister Liina Kersna poolt – toim.)
Alles mõni kuu tagasi igapäevaseks esiuudiseks olnud koroona on unustatud, kuigi sama haiguse uus tõus on juba alanud. Ning just praegu oleks uute kohtulahendite valguses aeg rahulikult, pikalt ja põhjalikult arutleda selle üle, kuidas kogu koroonaolukorda sügise saabudes mõistlikult ja hüsteeriata lahendada.
Majandusküsimusi ei hakka esile toomagi. Et just Eestis on toimunud Euroopa üks suuremaid hinnatõuse ei ole ilmselgelt probleem, mida avalikkuses arutada või süvenenult lahata. Põletavaid teemasid ei näi üldse olevat, käib rahulik tiksumine väikeste murede seltsis.
Kas tõepoolest oleme just praegu jõudnud Taavi Rõivase unistatud peenhäälestamise ajastusse? Lehti lugedes võib kergesti selline mulje jääda. Sügavamaid ühiskonda ja poliitikat analüüsivaid kriitilisi käsitlusi tuleb taga otsida tikutulega. Või hoitakse lihtsalt hinge kinni millegi kartuses või lootuses? Kui ühiskondlikus keskustelus tuleb nii pikalt hinge kinni hoida, võib tekkida hapnikupuudus ning kehvemal juhul võib langeda isegi koomasse.
Aga võib-olla ei hoitagi hinge kinni, vaid elatakse lihtsalt täiesti erinevates reaalsustes? Näiteks haridus- ja teadusministeeriumis elatakse ilmselgelt reaalsuses, kus kõik on hästi. Võib lugeda rõõmustavaid ja positiivseid teateid selle kohta, kui innovaatiline ja suurepärane on Eesti haridussüsteem, ning kuidas jõudsalt liigutakse selle suunas, et ühtmoodi õnnelikud oleks nii õpilased kui ka õpetajad. Minister on veendunud, et valdkond toetab teda.
Selle kõrval eksisteerib ka teine maailm. Selles maailmas ei ole ülikoolid nõus sõlmima halduslepinguid, sest ei saa pakutud võimaluste käigus enam tegevust jätkata. Koolijuhid saadavad ministrile avaliku kirja, kus väljendavad tõsist muret selle kaose pärast, mille ette nad on hiljemalt sügiseks asetatud. Õpetajate Lehe paberväljaande kaotamise mõte on põhjustanud ohtralt protestikirju ja pöördumisi ministrit «toetava» haridusvaldkonna poolt. Kuuldavasti on õpetajate lahkumine koolisüsteemist saanud sisse veelgi suurema hoo kui enne, sest kõik see suurepärane ja innovaatiline lihtsalt ületab inimvõimete piirid. Kohalikud elanikud võitlevad kohtu kaudu õiguse ees säilitada pika ajalooga maakoole. Jne, jne.
Kuigi üksikult võttes võiks igaüks neist teemadest olla esiuudis ja lausa skandaal – sest hariduses toimuv määrab igal juhul ühiskonna tuleviku ja käekäigu –, ei ole neist asjust ometi kuigivõrd kuulda. Ei ole uurivat ajakirjandust, diskussiooni innustavaid arvamuslugusid, intervjuusid haridusteadlaste, õpetajate, koolijuhtide või lapsevanematega. On ainult pikk lugu minister Liina Kersna huvitavast tööpäevast. Nii et tõesti ei teagi enam, kes elab päris-, kes paralleelreaalsuses.
Või on asi hoopis selles, et inimesed kardavad?
Keegi ei taha sattuda selleks inimeseks, kes ütleb midagi niisugust, mis «otsustajatele» ei meeldi. Ja millele võib järgneda isegi tauniv persoonilugu mõnes suuremas meediaväljaandes. Keegi ei taha osutuda selleks, kes ütleb või mõtleb «valesti», sest nii võidakse teda avalikult häbimärgistada, aga halvimal juhul võib kaotada ka töö ja sissetuleku. Keegi ei taha karjast eristuda ega eralduda, sest siis oledki kohe ründajaile kergem saak.
Kas nii ongi, et kui ühiskonda tabab olukord, kus ebakindlust on rohkem kui tavaliselt, saabub ka avalikku arvamus- ja meediaruumi otsekui hirmuhalvatus ning probleeme kalevi alla pühkiv kaitseseisund?
Ülle Madise kirjutas hiljuti vaikimise nõiaringist, mille tagajärjel «mõistuse hääl surutakse ühismeedia õhutusel julmalt maha, mistap jääb üha vähemaks neid, kes rahulikult, teadus- ja loogikapõhiselt arutleda tahavad. [—] Ometi peaks tõeline riigimees, samuti teadlane või ametnik julgema öelda, et kuningas on alasti, nagu too silmakirjalikust pugemisest ja mahategemise hirmust rikkumata laps sääl Hans Christian Anderseni muinasjutus, aga ei ütle».
Tahaks siia kõrvale tuua teravmeelse kirjaniku George Bernard Shaw’ ütluse: «Inimene, kes millessegi ei usu, kardab kõike.»
Kas võib olla, et paljudel on vähenenud usk oma riigi õiglasesse toimimisse, arvamus- ja väljendusvabadusse, võimesse mõjutada riigi valitsemise ja meie elu määravaid protsesse? Miks võib kohata aina rohkem Eesti pärast sügavat muret tundvaid inimesi, kes ohates ütlevad, et ei jaksa enam tuuleveskitega võidelda? Kuidagi on Eestis muutunud inimeste tasalülitamine väga lihtsaks.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?
