Kas me pole ülekohut oma eelkäijatele tegemas, kui mõned meist suhtuvad neisse nii, nagu nad oleksid olnud meist palju mahajäänumad? Ei saa ju olla, kui maarahva liikmed istusid muistse iseseisvuse ajastul nagu ikka õhtust sööma, et nad käisid käpuli puu otsast värskelt allaroninuna, vaid vestlesid ikka maast ja taevast ligilähedaselt samal viisil, nagu meiegi seda tänapäeval teeme. Tänu teadlastele pole muinasaeg nüüdisaja inimese jaoks enam täiesti kauge ja võõras maailm.
Meie maakonnad-kihelkonnad elasid tollal suveräänsetena ega osanud ette kujutada, mida tähendab elada okupatsioonitingimustes. Meie hõimude hõimlased Põhjalas polnud veel oluliselt langenud skandinaavlaste mõju alla, ja ka venelased polnud meist kirdes elavaid sugulasrahvaid arvestavalt koloniseerida suutnud. Soomeugri tsivilisatsiooni osade vahel ei asunud veel piire. Aastal 1200 olime me elujõulised.
Siis astusid Väina (Daugava) jõe suudmes liivlaste territooriumile aga saksa misjonärid, kellele järgnes võimas raudrüütlite vägi. Pärast liivlaste ja latgalite alistamist (1206, 1208) tuli kuri ka meie karja. Saime kogeda loendamatul arvul sõjakäike, külade põletamisi, varanduste röövimisi. Eestlasi tapeti massiliselt. 1208. a. vallutusretk oli ristisõja esimene Riiast lähtunud sõjakäik, mis jõudis Eesti alale, tolleaegsesse Ugandisse.
Meie klannid adusid hilinemisega, et tegemist pole tavaliste röövretkedega vaid vallutuskavatsusega. Puutusime esimest korda kokku sedavõrd jõulise agressoriga. “Meie omad” õppisid suuri strateegilisi plaane koostama käigu pealt, eesmärgiga tõrjuda ristisõdalased maarahva aladelt. Sakala sõjapealik Lembitu võttis peaaegu kogu Eesti mandriosa malevate kokkukogumise enda peale. Riigikaitse perspektiivist vaadatuna kujunes temast kogu Maavalla vanem.
Madisepäeva lahing leidis aset 21. septembril a. 1217 Viljandist ca. 11 kilomeetri kaugusel loodes, ilmselt Vanamõisa küla ümbruses. “…eestlased said rõõmsaks ning saatsid sõna üle kogu Maavalla ja kogusid sõjaväe, väga suure ning tugeva… Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kokku… läänemaalased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ja sakalased. Neid oli kuus tuhat…“ (Läti Henriku “Liivimaa Kroonika”, vt ka artikkel “Aastapäevad Eesti ajaloos” – toim.).
Eesti sõdalaste puude tagant väljailmumine olevat sakslastele ja nende liitlastele mõneti ootamatu olnud. Verine taplus kestis alguses kaua, vahelduva eduga. Ent siis õnnestus raudrüütlitel – nende hulgas oli palju kutselisi sõjamehi – eestlaste rindest läbi murda. Nad ajasid Muinaseesti väe riismed põgenema, jälitades eestlasi mööda metsi. Muistse vabadussõja suurim lahing lõppes kaotusega. Henriku sõnadel olla eestlasi tapetud ligi tuhat või siis pigem arvutult. Meie vabadust kaitsta püüdnud ning riiki luua soovinud Lehola Lembitu langes, kui läti sõjasulane Veiko lõi teda selja tagant tapri ehk sõjakirvega. Lembitu pea raiuti otsast ja see viidi võidumärgina Riiga. Sõja käik, nagu Sulev Vahtre on kirjutanud, oli olnud meie jaoks lihtsalt “liig kiire ja äge”. Lembitut ja tema saatust võiks vabalt võrrelda asteekide linnriigi Tenochtitlani viimase valitseja Cuauhtémoc’i omaga, kui konkistadoorid vägivallatsesid Mehhikos. Tahestahtmata meenutab Lembitu ka šoti juhti William Wallace’it, kelle rolli Mel Gibson mängis filmis “Braveheart”. Inglased hukkasid Wallace’i vähem kui sada aastat pärast Lembitu tapmist.
Nõukogude ajaloolane Hans Kruus kirjutas, et eestlaste jõupingutusi ajavahemikus 1208-1227 tuleb pidada kõige kuulsusrikkamaks võitluseks, “mida pidanud muistsel ajal ükski some sugu rahvas”. See kujutas endast koguni hetke, nagu Lemmit Mark täheldas, “mil meie rahvas asus ajaloo areenile”. Ka see väärib mainimist, et maarahva vallutamiseks kulus sissetungijatel palju rohkem aega kui lõunapoolsete naabrite alistamiseks.
Madisepäeva lahingu veteranidest ja nende järeltulijatest ei kujunenud niipea sõnakuulekusele sunnitud sakste teoorjad. Saarlased tõusid veel mitu korda üles, Jüriööst rääkimata.
Siia sobib Sulev Vahtra tsitaat: “Sõja kurb lõpp ei olnud mingi tagurpidimineva või ka ainult oma arenemises tardunud rahva loomulik kokkuvarisemine, vaid elujõulise ja edenemisvõimelise, kuid väikese rahva allajäämine.” Ometi määras just Madisepäeva kaotus eestlaste saatuse järgnevaks seitsmeks sajandiks.
Ärkamisajal ja Vabadussõjas kujunes Lembitu nimi üheks vabadusvõitluse sümboliks. Kanadas koondusid eesti skaudid teatavasti Lembitu maleva lipu alla, ja Kotkajärvel püstitati Lembitu mälestussammas.
Lõpetuseks ka veel selline küsimus: kus võiks asuda meie kunagise juhi Lembitu haud? Ajaloolased ei pea tõenäoliseks, et tema põrm võiks olla maetud väljapoole oma sugupõlve matusepaika, mis asub ilmselt Lõhavere linnuse läheduses.
Sai siis siin kirjutatud lootuses, et äkki on nii tehes võimalik Lehola Lembitut, tema kaaslasi ja nende ajastut meile lähemale tuua ja neid meile veidi mõistetavamaks muuta!
Maavalla Koja eestvõttel korraldatakse 21. septembril kl. 12.30 Lembitu mälestamiseks kombetalitus “Lembitu 800. Kangelase mälestamine” Lõhavere linnamäel Suure-Jaani vallas. Võin kinnitada, et Lembitu linnuse külastamine Lõhaverel ei valmista pettumust! Maavalla Koda tänab annetuste eest. Selle ülesleidmine Interneti kaudu on lihtne tegu.
On ilmne, et me esivanemad ei olnud 8. sajandi eest täiesti valmis edasisteks katsumusteks. Ja ilmselt poleks nad soovinud, et meie laseksime nende valusat õppetundi silmast.
Jüri Estam
