Heiki Parts Floridast saatis toimetusele kaks kirjutist õdede Juta (Pensa) ja Vera (Eeman) Paadimeistri poolt nende mälestustest Eestist lahkumise puhul 1944. aasta septembris. Õed olid laeva RO22 pardal, mis väljus Tallinnast peale Moerot ja sai samuti torpeedotabamuse. Heiki Parts kirjutab: “Juta ja Vera on juba aastaid surnud ja andsid kirjutised minu kätte lootuses, et kunagi avaldatakse raamat Suure Põgenemise kohta”.
1940. aasta hiliskevadel, kohe pärast kooli lõppu sõitsin koos vanematega Tallinnast Võsule. Kell viis p.l. lahkus omnibuss Vene turu bussijaamast ja hakkas mööda Narva maanteed ida poole liikuma. Bussi aknast vaadates avanes elav tänavapilt ruttava linnarahvaga. Aeg-ajalt oli näha ikka vene sõjaväelasi teiste hulgas. Eesti pinnal olid vene baasid, mujal Euroopas saksa sõjavägi ründas ja vallutas maid. Muidugi olin sellest kõigest teadlik, aga tihti ma tõsistest poliitilistest olukordadest ei mõelnud. Momendil tundsin rõõmu, et kooliaasta oli seljataga, tunnistusega jäin hästi rahule ja muretud suvepäevad Võsu kodus ja rannas ootasid ees.
Paari tunni pärast jõudis omnibuss Võsule, oma alatisse peatuspaika, kaupmees T. poe ette. Meie kodu ei olnud bussi peatuskohast kaugel. Kui ma koduväravast õue astusin, ütlesin emale, et tahaksin kohe randa vaatama minna. Õhtu oli veel valge, ema lubas minna.
Ruttasin läbi õue ranna poole, tuttavalt mühasid männid kahel pool teerada. Randa jõudes jooksin läbi kollase liivalahe kaldale, kus hallid lained tasa ja laisalt kaldale veeresid. Üksikud sõude- ja purjepaadid loksusid vaikselt lainetel. Piki randa vaadates paistis paadisild süstajaamaga ja kaugemal seisis Võsu vannimaja, mis oli seal vist igavesti püsinud. Vasakul pool, üle lahe paistis tuttav poolsaar, kus asus Käsmu küla. Selgelt oli näha küla nägusaid maju, tagapõhjal võimas männimets. Lahe nimi oli ju ka Käsmu laht.
Rannas ja koduõues oli kõik nii nagu alati oli olnud, minu maailm tundus mulle kindel ja mutumatu. Ei osanud aimata, et lähenevad poliitilised sündmused hakkavad tooma juba samal suvel suuri muudatusi ka meie perekonna ja minu isiklikku ellu.
Pärast Tallinnas toimunud kommunistlikku juuni pööret ning Eesti Vabariigi lõppu tuli ilmseks kui mitmed Võsu elanikonnast olid punased. Kahtlusi oli olnud nii mõnegi suhtes, aga ehmatus oli suur, kui küla punased uhkustades teatasid, et paljud neist olid salaja kakskümmend aastat kommunistliku partei liikmed olnud ja oma juhtnöörid otse Moskvast saanud. Eriti aktiivne ja agar uue kommunistliku korra teenimsel oli perekond L. Perekonnas oli viis poega, kes koos isaga tegelesid ehitustöödega. Nad olid head töömehed.
Suve lõpu poole tuli keegi kõrgem vene ohvitser mu ema käest pärima, millal me talveks Tallinna sõidame, tema huviks oli meie maja vene piirivalvele üürida. Ema teatas talle, et me ei lähe linna ja jääme Võsule. Ema otsus oli õige, sest karta oli, mis kord venelaste käes, siis on see lõplikult läinud. (Mis hundi suus, see hundi kõhus). Kõik muu, mis meie perekonnale kuulus, oli natsionaliseerimisele määratud. Seega oli tähtis, et vähemalt kodu meile jääks. Selle otsuse tõttu ei saanud meie pere enam kokku jääda. Mu kaks vanemat õde elasid nüüd Tallinnas, kus nad kooli ja tööga olid seotud. Ema ja isa ning mina jäime Võsule ja minust sai Võsu algkooli õpilane.
Kuna ma paljusid omavanuseid lapsi Võsul tundsin, siis ei olnud ma teiste hulgas võõras, samuti olid õpetajad mulle tuntud. Loomulikult tundsin puudust oma endisest Tallinna koolist ja koolisõpradest, aga tuli leppida antud olukorraga. Võsu koolis sain omale pinginaabriks tüdruku, kelle isa oli veendunud kommunist. Minu ees pingis istus samuti ühe kommunisti tütar.
Külas tegi perekond L. uue võimu käsilasena agaralt karjääri. Üks poegadest oli hea välimusega noormees. Külarahva hulgas oli tal hüüdnimeks “Apollo”. Üllatus oli suur, kui ühel päeval Apollo kooli ilmus, portfell kaenlas ja teatas koolijuhatajale, et tema on nüüd hariduskomissar. Ta ülesandeks oli levitada koolides propagandakirjandust ja valvata, et lastele esitatakse korrapäraselt kiidulaulu kommunismile. Samuti jagas Apollo usuvastast kirjandust valgustamaks kooliõpilasi. Apollo oli nüüd kõrgemal kohal kui koolijuhataja, aga kurioosum seisis selles, et ta ei olnud lõpetanud isegi algkooli. Uue võimu juures see ei tähendanud, et ta eesti keele õigekirjas algkooliõpilastele vastused võlgu jäi. Seltsimees hariduskomissar oli lojaalne kommunist ja see oli kõik, mis oli oluline.
1940nda aasta suvel tehti meie majas sisemist värvimistööd. Värvijaks oli mees, kelle nime olen unustanud. Ka tema oli punane. Vene võimu ajal sai temast miilitsaülem Rakveres.
Aeg oli jõudnud hilissügisesse. Ühel harilikul koolipäeval koolist koju tulles nägin oma imestuseks, kuidas küla peatänaval liikus palju vene sõdureid, kõigil püssid käes. Ka meie tänavat patrullisid sõdurid. Ruttasin väravast sisse. Ema tuli mulle uksel vastu, tema näoilmest võis arvata, et midagi halba oli juhtunud. Ema ütles siis, et meie maja oli käidud läbi otsimas. Kohalikud kommunistid, Rakvere uue miilitsaülema (meie endise värvija) juhtimisel “puistasid” nad meie maja ja kõrvalhooned põhjalikult läbi. Mu isa, kes sel ajal juba üsna viletsa tervisega oli, “aidati” seltsimeeste poolt voodist välja, et nad saaksid voodi läbi otsida. (See oli minu isa viimane eluaasta, ka kohalikud kommunistid pidid teadlikud olema tema kauaaegsest haigusest).
Läbiotsijate hulgas oli ka mu pinginaabri isa. Sel päeval sooritati läbiotsimist kahes peres: meil ja kaupmees T. kodus. Vene sõdurid kodudesse ei tulnud, ainult pidasid korda. Nende patrullimine püssidega tekitas rahvale hirmu ja kartust. See oligi, mida punavõim tahtis demonstreerida ja tekitada.
Agarad läbiotsijad ei leidnud midagi, mida konfiskeerida või mille pärast karistada. Ka kaupmees T. juures ei leitud midagi ebaseaduslikku. Punavõim jagas oma ähvardusi ja Võsu kommunistid olid õhinal valmis uute võimumeeste käske täitma. Kuulekalt tegid nad kõik, mis neilt nõuti. Neid kasutati ära ja nad olid kõigega nõus.
Järgmsel päeval koolis istus pinginaaber mu kõrval natuke piinliku näoga. Ta pomises midagi, et isa oli öelnud, et ei pea seda õigeks kui oma inimeste kodusid peab läbi otsima. (Võõraste inimeste kodusid vist võis). Sellest päevast peale ma soovisin kõigest südamest mitte oma pinginaabri kõrval istuda, et saaksin kuskile ära minna, tagasi endisesse kooli. Aga minna ei olnud kuskile. Elu paratamatusega tuli leppida. Minu südamesse aga sisenes viha, millist ma kunagi enne polnud tundnud. Tundsin, et olin mingi alatute inimeste rõngasse sattunud. Sel ajal, kui pinginaaber mu kõrval istus, läks tema isa minu kodu läbi otsima, vene sõdurid püssidega toeks. Niisuguste inimeste jaoks jätkus mul ainult viha ja põlgust, aga väliselt ei tohtinud keegi märgata, mida mõtlesin.
Seltsimees hariduskomissar oli kooli toonud usuvastast kirjandust, mida õpetaja siis meile pajatas. Meie kooli õpetajad ei olnud kommunistid, aga neil ei jäänud muud võimalust, kui käia eeskirjade järgi. Tallinna koolis oli olnud mu kooli direktoriks luteri kiriku praost. Käisin pühapäeviti Jaani kirikus laste jumalateenistusel, mitte üksi seepärast, et koolist soovitati minna, vaid ma tahtsin käia kirikus. Nüüd Võsul oli mulle äärmiselt vastumeelne kuulda koolis usuvastast propagandat. Kord avaldasin arvamust mingi ateistliku õpetuse suhtes, millest õpetaja pajatas. Mõne kommunisti laps oli sellest kodus rääkinud ja kohalikud punased tegid sellest palju juttu. Tuttavate kaudu sai ka ema minu ütelusest kuulda. Ma tõesti ei saanud aru, miks minu klassis viisakalt avaldatud arvamus niisugust kõmu ja pahandust tekitas. Ema kinnitas mulle, et ma koolis enam midagi usu üle ei räägiks. Nüüd valitsesid kurjad ajad ja meie seas olid kurjad inimesed, kellede ees pidi vaikima. Südames aga teadsin, et minul oli õigus ja usuvastane propgaganda oli vale.
Kätte oli jõudnud aasta 1941. Sel talvel tuli millalgi Võsule uus metsaametnik. Keskealine vene nimega mees, kuid eesti keele oskus oli tal laitmatu. Seltsimees A. oli väga jutukas ja sõbralik kõikidega.
Pikapeale taganes talvekülm ja saabus kevad. Kool lõppes, tunnistusega jäin rahule. Kevadised ilusad ilmad tõid üldiselt rõõmsama meeleolu. Aga varsti tulid sündmused, mida ükski päikesepaisteline ilm ei suutnud leevendada. 14. juunil toimus küüditamine. Ka Võsul ja teistes külades olid nimekirjad valmis, keda Siberi vangilaagrisse saata. “Sõbralik” seltsimees A. oli tegelikult punavõimude poolt Võsule saadetud küüditamiste ettevalmistusteks. Nimekirja koostamisel toetus ta kohalike kommunistide nõuandele. Hiljem kuulsime, et meie perekonnanimi oli nimekirjast maha võetud. Mispärast ja kelle soovitusel jäigi teadmata. Võibolla oli see mu isa tervise pärast. Tema seisukord oli veelgi halvenenud ja ta vaevalt enam voodist liikus. Võsult küüditati kaks perekonda väikeste lastega. Ka kaupmees T. saadeti Siberi teekonnale. Kui palju ümberkaudsetest küladest inimesi ära viidi, ei ole mul teada.
Kui juunikuu lõpu poole Saksa-Vene sõda puhkes ja Saksa vägede kiire edasitung punavõimule ähvardavaks muutus, saatsid Võsu kommunistid oma perekonnad Venemaale varjule. Minu pinginaaber koos emaga läks Venemaale. Samuti tüdruk eesistuvast pingist. Mehed aga jäid Võsule. Juulikuu vältel oli selge, et saksa väed varsti meieni jõuavad. Ka kartsid punased metsavendade rünnakuid ja nende kartus läks varsti täide. Võsu kommuinstid koondusid vallamajja, mis asus 3 km. Võsult eemal. Nad ootasid seal autot Rakverest, mis neile järele pidi tulema.
Öösel metsavennad ründasid vallamaja. Punastel oli relv ja laskemoona ja nii tekkis lahing kahe poole vahel. Vaiksel suveööl oli lahingukaja meile selgesti kuulda. Tulistamine kestis paar tundi. Lõpuks kõlas tugev kärgatus ja siis jäi kõik vaikseks. Metsavennad viskasid granaadi vallamajja. See põles maha, aga punased pagesid sealt välja. Mu pinginaabri isa sai lahingus haavata ja suri. Teised viga ei saanud. Mingil moel pääses see punaste grupp ära. Võsule nad enam tagasi ei tulnud. Perekond L. viis venda pandi Tallinnas vene hävituspataljoni. Nad said kõik lahingutes surma. Kui saksa väed augusti alul Võsule jõudsid ja punaste võim oli murtud, siis mõisteti kohut kommunistide üle, keda kätte saadi. Metsaametnik A., kes küüditamist korraldas, lasti maha. Sama saatuse osaliseks said mõned teised punased nii Võsul kui teistes külades.
Septembris suri minu isa. Tema viimaseks puhkepaigaks sai Käsmu kabeliaed. Mõni nädal hiljem tuli Võsu kodule head aega ütelda. Ema ja mina sõitsime saksa veoautoga Tallinna
See oli ainuke transpordivõimalus seekord. Veoautos istudes mõtlesin eelnenud aastale. Oli hea meel, et see raske aasta oli möödas. Seejuures teadsin aga, et eelnenud sündmuste mõju jääb kauaks meie ellu, võibolla alatiseks. Mõtlesin eeloleva kooliaasta peale ja rõõmustasin, et varsti oma endisi koolikaaslasi kohtan.
Ka lootsin leida endale pinginaabri kelle kõrval võin rahu meelega ja kartuseta istuda.
Vera Paadimeister Eeman
