Erakorraliselt külm talv on taandumas, päike saab üha enam võimu ja kevadine pööripäev on ukse ees. Eestlaste hulgas on poliitilise pööripäeva ootajaid, aga üldiselt paistab, et olukord on natuke stabiliseerunud. Seda on raske muuta tavaliste loosungitega, millest osa rahvast tüdineb. On aga veel ikka inimesi, kes midagi ei tea, aga kellel on see-eest palju arvamust kõige kohta. Selliseid on ka mõnus propaganda- ja populismikompveki abil sundida just sinna minema, kuhu poliitik tahab.
Tiit Kärner on kord öelnud: ”Tõsi see on, et te võite kogu rahvast lollitada osa aega ja osa rahvast kogu aeg, aga te ei saa kogu rahvast lollitada kogu aeg”.
Kogu rahvast kogu aeg mitte,aga see “osa”, keda saab, on piisav selleks, et pidevalt võimul püsida ja iga erakonna, kes püüaks ainul tõtt rääkida ja mitte petta, põhja lasta. Rahvas on see, kes valimistega tellib endale meelepärased polii-tikud.
Eriline tagantjärele täppisteadus on politoloogia. Valimiste eel ei öelda midagi eriti paikapidavat, aga tagant järele ollakse suured asjatundjad. Omalaadi tagantjärele tarkusega püütakse ka hukka mõista alistumist pärast Teise maailmasõja algust. Üks kommentaator küsib Leo Kunnase väiteid kritiseerides: kas oleks nõrga ja väikese riigi ainuõige vastus igale tõsisemale probleemile sõja alustamine? Isegi sõjas kasutatakse strateegilist taandumist vähemtähtsal suunal, et keskendada jõud tähtsatele. Paistab küll, et Päts ja Laidoner käsitasid baasidelepingut strateegilise taandumisena (kuni Saksamaa ja Venemaa tülliminekuni). Veel 1940. mais võisid nad isegi rahul olla. Aga 16. juunil selgus, et Stalin mängis nad ka kavaluses üle. Kuigi seda võis karta, ajab selliste halvimate kartuste täideminek ikka ähmi – siis ei tehta parimaid otsusi. Nad polnud reeturid, vaid nõrga riigi juhid. Kavaluses ning intrii-gipunumises jäid Stalinile alla. Tagantjärele tarkusega on muidugi lihtne ära näha, kuidas oleks pidanud toimima. Tollal ei olnud aga Pätsil ega Laidoneril seda tagantjärele tarkust. Küllap oleksid need vägevad krii-tikud Pätsi-Laidoneri asemel veel hullemaid vigu teinud. Sõja alustamine baaside lepingu asemel võib pähe tulla ainult inimesele, kellel on tagantjärele tarkus. Aga isegi tagantjärele tarkusega pole sugugi kindel, et see oleks hea olnud. Sest – keda huvitab hävinud rahva au? Ja kui öelda: “Seega tõepoolest, mina leian, et meie okupatsioonis oleme süüdi eelkõige me ise eesotsas meie tolleaegsete juhtidega”, on see mõtteviis, et N.Liit (Venemaa) pole milleski süüdi, vaid ainult ohvrid.
Endist Eesti Vabariiki ja selle juhte tohib vabalt kritiseerida. Eks ole osalt ka seda ära teeninud, kuigi neil polnud samu teadmisi kui nende kritiseerijatel. Nende tegevuse analüüsi taustaks peaks olema kaasaegne olukord – tuleviku arengut polnud võimalik ette näha, otsusi tuli langetada hea õnne peale.
Okupatsiooni aja kohta kehtib teine hoiak. Nähakse üha enam venevastasust selles, kui kunagised vägivalla ohvrid minevikust räägivad. See saab olla vaid vägivalla õigustajate vaade. Miks tohib Venemaa meenutada suure käraga oma minevikku, teised mitte, kohe saavad russofoobi sildi külge?
Seda on loomulikult mõjutanud taasvabanemise tulemused. Vladimir Bukovski kohaselt ei jõudnud: endistes läbini kommunistlikes riikides demokraatlik protsess kuigi kaugele: tegelikkuses olid toimuvad muudatused pigem kosmeetilised, pigem välised (näiteks: ühed inimesed lahkusid, asemele tulid teised) – mitte vähem kommunistliku nomenklatuuri sünnitised.
Üks kommentaator kirjutab, et varem olid ”üleliidulise tähtsusega asjapulgad”. Kui saabus iseseisvus, haihtus nende tähtsus, aga nad kargasid võimule. Neil oli mõistust vähe saadud, sest varem oli oma peaga mõtlemine kahjulik. Jääb tõepoolest vahel mulje peataolekust. Seda mõjutab ka vaakumine endiste peremeeste ja Lääne vahel. Kriitikuid on ülearu. Ühed soovitavad kogu aeg häid suhteid Moskvaga, vaikides tingimustest. Osa muidu Lääne suhtes positiivselt häälestatuid kritiseerib teravalt NATO ja Euroopa Liidu hoiakut, väites, et nad nagunii appi ei tule, aga ainult kriitika pole ju mingi lahendus. Tuleks ka midagi positiivset öelda, mitte alati halada ja parastada.
Vanades demokraatiates pole haruldane, et noored alustavad poliitilist karjääri vasakpoolsete vaadetega ja arenedes maanduvad parempoolsetes parteides. Nende plussiks on vasakpoolsete ideede puuduste tunnetamine. Eestis hakkavad vanad ”asjapulgad” poliitiliselt näitelavalt lahkuma. Asendajate põlvkonnas pole enam esindatud vana parteipilet. Mõned on siiski olnud pioneerid ja komnoored, mitte alati vabatahtlikult nagu nende Lääne teisikud. Nüüd heidetakse neile seda tihti ette, aga peaks andma võimaluse tõendada arengu tulemusi, hinnata nende panust tegude järgi. Neil on olnud õnne pääseda endise süsteemi haardest. Pagasiks on kogemused, mis puuduvad vabanemise ajal sündinud noortel. Nad võivad läbi teha lääneliku arengu, mis loodetavasti tuleb kasuks Eesti tulevikule. Seejuures ei tohiks nad ära põlata oma vanemate kogemusi.
Vello Helk