Stockholmi Eesti Päevaleht lõpetas eelmise aasta lõpust paberlehena ilmumise ning on edaspidi saadaval vaid veebis.
Oma isiklikke mälestusi Stockholmi Eesti Päevalehe headest aegadest jagas EPL viimases paberlehes Rootsi eesti ühiskonna mälu üks tugisambaid, 98-aastane Mai Raud-Pähn.
Eestlased on ”Pappa Jannseni Postipaunast” saadik olnud lehelugeja rahvas. Mu isa Märt mäletas eelmise sajandi algusest, kuidas Jaan Tõnissoni Postimees käinud käest kätte. Ätid jälginud hoolega Vene-Jaapani sõja sündmusi, arendades strateegiat, mil viisil ”jaablast” lõksu ajada. Ajaleht pakkus teateid lähedalt ja kaugelt, inimene ei pruukinud kotis elada. Lehelugejat peeti haritud inimeseks.
Eks olnud informatsioonivajadus 1944. aastal Rootsi pagenud eestlaskonnalgi, mistõttu nägid trükimusta eestikeelne lehekülg Stockholms Tidningeni juures, perioodilised väljaanded Välis-
Eesti ja Teataja ning 1959. aastast teisipäeviti ja reedeti, hiljem kolmapäeviti ilmuv Eesti Päevaleht, nimetades end ”vaba eestlaskonna informatsioonileheks”. Uus sõnumitooja sai endale ruumid Stockholmi Eesti Majja, Wallingatan 34. Peatoimetaja ülesande võttis endale
Eesti-aegsete kogemustega vilunud ajakirjanik Juhan Kokla, soliidne härrasmees, kelle KLA nimimärgi all ilmunud juhtkirjad käsitlesid aktuaalseid päevasündmusi laias haardes.
Alaliste kaastööliste seas paistis silma Eesti ajakirjanduse nestor, hea mäluga Woldemar Kures, nimimärk Fakt. Tema kultuuriloolisi tagasivaateid Eesti elust pidas REE (Rootsi Eestlaste Esindus) niivõrd tähtsaks, et kogus neid arhiivi. Fakti surma järel 1987 kerkis alaliseks kirjasaatjaks universaalsete teadmistega mitmekülgne kirjanik Arvo Mägi. Ühes ja samas lehenumbris võis teda kohata mitmel kujul: Timmukuru varjunime all avaldas ta vesteveergu ”Vastukarva”, Argi nimimärgi all kultuuriloolisi ülevaateid ja täisnime all intervjuusid. Eraviisiliselt teda Eesti Majas kohates imestasin ta kuiva huumorit ja sõnaahtrust, ometi pakkus ta oma sünnipäevadel suure lahkusega kogu maja perele torti ja abikaasa, dr Liidia Mägi küpsetatud kringlit.
Lehe reporterite hulka kuulusid särtsakas fotograaf Karin Saarsen, kelle huviorbiit hõlmas uusi moode, nimekaid isikuid ja kaitseväe manöövreid (ta isa oli Eestiaegne kolonel Villem Saarsen)
ja hilisem peatoimetaja Ülo Ignats. Mäletan juhust 1987. a. sügisel, kui reporterid omavahel tülli läksid. Ajad olid Nõukogude Liidus muutunud, Siberisse saatmise asemel sunniti vabadusvõitlejaid Eestist lahkuma. Tiit Madissoni vastuvõtuks oli Arlanda lennuvälja ooteruumi kogunenud väike seltskond. Nagu reporteritele viisiks, seadsid Karin ja Ülo end esirinda. Nende vahel tekkis sõnavahetus, kusjuures Karin äigas Ülole käekotiga vastu pead. Karin vabandas end hiljem ”poola temperamendiga”, ta ema oli Poola päritolu.
Raudse eesriide tõttu oli EPL kuni Eesti vabanemiseni läbinisti Rootsi-keskne. Lehte võis tõega nimetada rootsieestlaste häälekandjaks. ”Kohaliku elu” all avaldatud teated Lundist, Göteburgist, Västeråsist, Eskilstunast jt eestlaste keskustest võtsid enda alla peaaegu terve lehekülje. Lugejale pakkus see head ülevaadet, mida teiste linnade naabrid tegid või plaanisid. Eesti uudiseid vahendas tagasihoidlikult Postimehe toimetaja Kalle Muuli. Eks olnud see tõend Nõukogude Liidus alanud perestroikast ja glasnostist.
Minu lähem tutvus Eesti Päevalehega algas 1989. aastal, kui Rootsi Eestlaste Esinduse (REE) kontor kolis Gärdetilt Eesti Majja. Paar aastat hiljem sattusime lehega 3. korrusele ehk rootsi
mõistes ”kaks treppi üles” üle koridori naabriteks ja kööginurga ühisteks kasutajateks. Uksed olid alati vastastikku lahti. Teispool koridori istus lehe toimetus, raudvara Rein Liiv, fotoaparaat alati käeulatuses, ja vahelduvad noored naisabilised. Päevalehe perega tekkis kena sõprus.
Varsti pärast Juhan Kokla surma 1992 kutsuti uueks peatoimetajaks Rootsis ajakirjaniku koolituse saanud senine reporter Ülo Ignats, meie endi silme all kasvanud ja Eesti Koolis käinud noormees, kellest juba ette teati tema antikommunistlikku hoiakut. Kui ema kord enne poja sünnipäeva küsinud ta soove, saanud vastuseks:
”Vanu linu!” (teadagi – loosungiteks!). Meenuvad 23. augustil Molotov-Ribbentropi pakti aastapäevade puhul Ülo korraldatud demonstratsioonid Nõukogude saatkonna ees, milleks saadi ametlik luba. Nurga taga valvas korda Rootsi politsei auto. Ühel korral pani Ülo end saatkonna värava ees puuri. Esmaspäevastel kogunemistel Norrmalmstorgetil ”Måndag klockan 12” (Esmaspäeval kell 12), kui koos lätlaste ja leedulastega nõuti Baltikumi rahvastele vabadust, oli Ülo üks alalisi kõnelejaid. Korduvalt esines ta Rootsi TVs poliitilise kommentaatorina.
Õppisin Ülot tundma kui suurt töörügajat ja osavat kirjutajat. Toimetaja ameti kõrval jõudis ta avaldada kümmekond kriitilist teost Baltikumi ja Ida-Euroopa poliitilise olukorra kohta, asutada Rootsi-Eesti Sõprusliidu, ehitada endale maja ja palju muud. Ta oli ka üks neid, kes süvenes Eestis suurt ärevust tekitanud fosforiidi kaevandamise ohtu. Kui teda 2011. aastal ootamatult tabas vähk ja arstid andsid talle kuus kuud armuaega, nikerdas ta selle aja jooksul linnupuure oma aeda. Loodusearmastaja viimane heategu. Artiklite kogumik ”Vaba mehe vaba sõna”, mille Ülo sõbrad koostasid ta 60. sünnipäevaks, oli küljendamisel, kui Vikatimees talle järele tuli.
Paberlehega hüvasti jättes lõpeb EPLi elus üks ajajärk ja algab teine. Tahaks loota, et uus digileht ei kaota lugejaskonna poolehoidu. Vajame kohalikku informatsiooni ja mõttevahetusi. Vajame inimesi, kes võtavad jätkuvalt sõna. Vajame kohta, kus räägime juubilaridest ja teatame oma kallite lahkumisest. Vajame Sind, Eesti Päevaleht, ka digitaalsel kujul.
EPLi vana lugeja ja digilehe tellija
Mai Raud-Pähn
