New Yorgis avati 20. mail Eesti päritolu galeristi Margot Sameli kunstigalerii, avanäituse “Peace at 295 Church Street” autor on Kris Lemsalu. Rahvusringhäälingu ajakirjanik Tõnu Karjatse vestles Sameliga tänavu aprilli alguses New Yorgis.
Alustame siinsest galeriimaastikust. Kuidas on pandeemia seda mõjutanud?
Nagu mujalgi maailmas, panid galeriid oma uksed lukku märtsist septembrini, see mõjutas galeriisid palju, aga enamik elasid selle perioodi edukalt üle. Need, kes olid edukad enne, on endiselt tegijad, väiksemad galeriid on suutnud end turul rohkem esile tuua.
Enam ei ole oluline see, keda sa tunned, vaid pigem see, mis platvormil oma kunsti näitad. Internetis on kõik ühel tasandil ja võrdsed. See on kindlasti võimaldanud väikestel galeriidel kasvada.
Su enda nimeline galerii Church Streetil. Kui pikalt oled seda ette valmistanud, kuidas selleni jõudnud?
See on võtnud aega enam-vähem 12 aastat. Üheksa kuud tagasi otsustasin tõsiselt, et kui ma nüüd seda ei tee, siis ma tõenäoliselt endale andeks ei anna. See mõjutas mind kõige rohkem.
Õige galeriipinna leidmine oli kõige olulisem osa. Ma arvasin, et see võtab oluliselt kauem aega. See pind, mille ma nüüd leidsin, vabanes päev enne, kui ma selle avastasin. Ma lihtsalt kõndisin sellest mööda, võtsin omanikega ühendust ja jõudsime juba kahe päevaga kokkuleppele.
Ma eeldasin, et selleks kulub paar aastat, enne kui leian õige pinna. See on kõik toimunud võib-olla kiireminigi, kui ma oleks tahtnud. Aga kogu protsess ise on võtnud aega nii 12 aastat.
Foto: ERR / Dawn Blackman
Kui nüüd veel ajas tagasi minna, siis millal otsustasid hakata galeriimaastikul tegutsema? Kas polnud kartust teatud haaramatuse ees, sest see kunstiturg on just siin niivõrd täis?
Vist tõesti pole teist linna maailmas, kus oleks nii palju galeriisid, aga vist pole ka muud kohta maailmas, kus oleks nii palju huvi ja nii palju kogujaid. See oli veidi hirmuäratav mõte, et avada galerii New Yorgis, aga mul oli ka tunne, et pole midagi kaotada: kui ma püüan ja läheb hästi, siis on tore, kui aga ei lähe hästi, siis lähen tagasi tööle.
Räägi veel sellest ettevalmistusprotsessist. Kas nii lihtne ongi, et vaatad sobiva koha, rendid, sisustad ja galerii ongi olemas?
Nojah, ega tavaliselt see nii lihtsalt ei käi. Tavaliselt käivad galeristid mööda linna kohti vaatamas kinnisvara-agendiga, kes tunnevad kinnisvaraturgu. Aga seekord mul lihtsalt vedas, jalutasin oma sõbraga linnas ringi ja leidsin selle pinna. Samas tean paljusid, kes on otsinud endale galeriipinda siin Tribecas poolteist või isegi kaks aastat, aga muidugi oleneb, mis tüüpi pinda soovid. Minu jaoks praeguse galerii suurus, asukoht ja üür olid kõik õiged, ja muidugi koha karakter oli väga oluline.
Kui nüüd veel kaugemale ajas minna, siis sa pole sündinud mitte New Yorgis, vaid Eestis, käinud koolis Tallinnas. Kuidas selle ala peale jõudsid?
Jah, olen sündinud Tallinnas ja käisin 21. koolis. Ja sealt koolist ja kunstiõpetajast Tiina Meerist see algas, mul endal oli eelnevalt huvi kunsti vastu, eriti just kaasaegse kunsti vastu. Mäletan Andy Warholi näitust Rotermanni soolalaos, olin siis nii 10-11 aastane. Ehkki muuseumides olin varem käinud, siis kaasaegse kunstiga polnud ma varem kokku puutunud.
See tekitas huvi ja koolis oli siis ka kunstisuunaga klass, meil oli viis-kuus kunstitundi nädalas, isegi rohkem kui ülikoolis hiljem. See andis ka suuna kätte. Ja nii läksingi pärast keskkooli Glasgow ülikooli kunstiajalugu õppima. Sel hetkel ma veel ei mõelnud galerii peale, aga teadsin, et tahan töötada elavate kunstnikega ja tegutseda kaasaegse kunsti maastikul.
Praegu toimub kaasaegses kunstis üsna palju, nagu ka kultuuris üldiselt. Me elame läbi mingit murrangut. Kuidas see siitpoolt paistab? Galeristina peate end samuti kursis hoidma, mis toimub.
Muidugi, kaasaegse kunsti maastik on väga lai. Kõigega on end võimatu kursis hoida. Sellest infohulgast tuleb välja võtta see, mis sind tõesti huvitab. Näiteks NFT, ma tean, et see on olemas, aga mul puudub huvi selle vastu.
Mis juhtus pärast ülikooli?
Ma töötasin Glasgow’s ka õpingute ajal kokku kuus aastat ühes MTÜ-s. Panime näituseid püsti, ka sel puudus alguses oma näitusepind, oli pigem sellise nomaadilise iseloomuga. Lõpuks siiski leidsime pinna ja otsustasime Kendall Koppega teha kommertsgalerii. Tema galerii tegutseb Glasgow’s siiani ja seal töötasin ma päris pikalt.
Samal ajal töötasin ka galeriis The Modern Institute, mis on Šotimaa suurim. Ka see sai alguse mittetulundusühingust, mida juhtisid kunstnikud. Huvitaval kombel on mõlemal galeriil algus, mis pole kommertsgaleriidele just tüüpiline.
Põhimõtteliselt kõike, mida tean, õppisin neis kahes galeriis töötades. See andis mulle väga hea ülevaate kunstimaastikust. Kui kolisin New Yorki, töötasin ühes galeriis Soho piirkonnas, viis aastat tagasi hakkasin tööle Grimm Galeriis, millel on esindus ka Amsterdamis ja varsti ka Londonis. Minu ülesanne oligi neile New Yorgis pind leida. Nüüd teen seda sama oma galeriiga. Seega on see minu jaoks olnud väga orgaaniline tee.
Milline on su galerii profiil või fookus? On see kommertsgalerii?
Seda fookust on võibolla praegu veel keeruline kirjeldada, sest ehkki ma tean, mida ma kavatsen järgmise pooleteist aasta jooksul siin galeriis näidata, siis ma loodan, et fookus ei ole veel paigas. Ma olen seda fookust leidmas, võrreldes muude galeriidega New Yorgis on kindlasti fookus Eesti ja teiste Balti riikide kunstnikel. Arvestades seda, et praegu pole ühelgi Eesti kunstnikul ei New Yorgis ega ka kogu USA-s esindavat galeriid, siis võib kindlasti öelda, et see on minu fookus.
Lisaks sellele on mul väga palju nooremaid kunstnikke – pigem mu enda põlvkonda kuuluvaid –, on kunstnikke, kes on alles oma karjääri alguses ja on neid, kellele on isikunäitus minuga nende esimene üldse, on mitmeid Euroopa kunstnikke, kes juba Euroopas tuntud, aga pole veel USA-sse jõudnud, see on neile nende esimene näitus USA-s. Ma pean oma ülesandeks tutvustamist.
Mul pole suurt tahtmist presenteerida kunstnikke, kel juba on suur näitusekogemus USA-s. Minu roll on tutvustamine. Vastates küsimusele, kas see on kommertsgalerii, siis kindlasti. Mu eesmärk on töid müüa, aga see ei ole mu esmaeesmärk, see on oluline osa tööst. Ma ei vali kunstnikke sellepärast, et nende tööd müüksid, pigem algab huvi muust ja siis tuleb müügipool.
Kas ja kuidas on Eestis tegutsevatel ja oma tegutsemist alustavatel kunstnikel lootust su silma alla sattuda? Balti riigid tähendavad väga laia areaali.
Jah, absoluutselt on lootust. Kuni mul pinda polnud, püüdsin teha võimalikult palju stuudiovisiite, nii koha peal kui ka interneti teel. Aga jah, võtke ühendust!
Galeriide juures on mulle veidi närvidele käinud selline teatud eksklusiivsus, ükskõik, mis galerii kodulehele lähed, kõikjal on kirjas, et kunstnikud ei tohi saata oma portfooliot või infot enda kohta, et galerii ei võta seda vastu. Aga eriti nüüd, kui vaatad, kui palju on kunstimaastik muutunud pärast pandeemiat ja Black Lives Matter protestiliikumist, ja seda, kuidas kunstimaailm püüab olla kaasavam, on ikkagi paigas teatud traditsioonid, et kunstnik ei tohi võtta galeriiga ühendust.
Ma arvan, et on väga oluline, et infot liigub uute kunstnike kohta sõprade, sõpruskondade ja kogukondade kaudu, aga kui tahad tõesti olla kaasav, pead ka kuulama kunstnikke, kes võib-olla võtab sinuga ühendust kuskilt Eestist või mujalt maailmast, kes ei ole sul otseselt vaateväljas. Seega, ma loodan, et Eesti kunstnikud võtavad minuga ühendust ja loodan, et suudan neid võimalikult palju siin galeriis vastu võtta.
295 Church Street
New York, NY 10013
+1 212 597-2747
[email protected]
margotsamel.com
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu