Millest mõtlevad aastakümneid aktiivselt tegutsenud eesti inimesed Ameerikas?
Meil on aeg nende mõtetega lähemalt tuttavaks saada, mõtteid kaasa ja edasi mõelda, ka innustuda ise.
Küsib Maarja Lõhmus Pärl, vastab Marju Rink-Abel.
Millisena meenutad oma kodu ja vanemaid? Mille üle kodus arutati? Mis olid unistused ja lootused? Mida tehti koos?
Minu vanemate kodu oli täis soojust ja armastust. Vanemad, Evald ja Hildegard Rink, olid hoolitsevad ja kodu oli alati kindel koht, kuhu võis minna, olenemata olukorrast või probleemidest. Oli loomulik, et rääkisime kodus eesti keelt, ja olin teadlik Eesti saatusest. Sugulastega Eestis taastus vanematel kontakt 1950ndatel aastatel. Mäletan, millise rõõmuga loeti nende esimesi kirju. Mõned kirjad käisid teiste inimeste kaudu, et varjata kontakti olemasolu.
Suur unistus ja lootus oli alati, et Eesti vabaks saaks ja pered jälle koos saaksid olla. Mu vanemad lootsid, et see toimuks siis, kui nendel oleks olnud veel võimalik tagasi Eestisse elama minna. Kahjuks jäi ajavahe liiga pikaks ja vanemad liiga vanaks, et seda teha, kui taasiseseisvumine toimus. Siiski said nad mitu korda Eestit külastada, isegi nõukogude ajal ja muidugi hiljem, mõned korrad koos lastega, teinekord kahekesi.
Reisimine oli alati meil hinnas, igal aastal oli meil reis kuhugi puhkuse ajal. Palju olenes majanduslikust olukorrast, sest algaastad USAs olid rasked. Siiski käisime Kanadas sugulastel külas, ka mujal, kus sai vanemate vanu tuttavaid külastada ja nende külalislahkust vastu võtta. Käisime rannas, parkides, muuseumites jne, ilma et oleks pidanud enam kui päeva ära olema. Proovisime osa võtta eestlaste suurematest üritustest. Hiljem oli võimalik Euroopas käia, alguses Rootsis, kus isa õde elas, hiljem ka mujal.
Vanemate seltskondlik elu oli peamiselt teiste eestlastega Wilmingtoni, Delaware ja Philadelphia piirkonnas. Mina ja mu õde võeti kaasa, kui saadi kokku ja kuulasime täiskasvanute inimeste juttu, vahel olid seltsiks mõned teised noored. Siis kippus suhtluskeel kohe inglise keele peale minema. Ma kunagi ei saanud aru miks, sest nad ka rääkisid kodus eesti keelt. Igal aastal isa sünnipäeval, 23. juulil, korraldasid vanemad aiapeo, kuhu olid kutsutud kõik piirkonna eestlased. Raamatus “Estonians in America 1945-1995,”` mille andis välja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides 2016, on pilt ühest sellisest olemisest. Need olid alati toredad, rahvas heas tujus, eesti keel voolas.
Palun kirjelda oma ema tööd eesti keele hoidja ja õpetajana.
Ema oli eesti filoloog Tartu ülikoolist ja temast sai eesti keele õpetaja ja kooli juhataja Wilmingtoni täienduskoolis, mis toimus mitu aastat meie majas. Isa, ka Tartu ülikooli vilistlane, õpetas seal ajalugu. Mina seal koolis ei käinud, seal olid minust nooremad lapsed. Ema tükk aega kirjutas Vaba Eesti Sõnale keelenurka, milles ta tõi esile tavalisi vigu ja õiget keele kasutamist. Mäletan, kuidas tal vahest läks aega, enne kui leidis õige näite, mis selgitas teatud probleemi. Emal oli alati eesti keele hoidmine ja õigesti kasutamine südamelähedane. Ta tegi ka mitmele eestikeelsele väljaandele keelelist korrektuuri. Näiteks, “DP Kroonika” nõudis palju aega, aga see oli tema meelest tähtis töö.
Sinu ülikooliaastad ja infoteadused – millised olid töösuunad 1960ndatel-1970ndatel, mida tähendas Sinu professionaalsus, professioon?
Ülikoolis, University of Pennsylvanias, õppisin kirjandust, ja sain magistrikraadi Columbia ülikoolis raamatukogunduses. Naisi suunati sel ajal paarile alale ja näiteks täppisteadused või majandus ei olnud nende seas. Just siis, kui asusin tööle oma magistrikraadiga, hakati naisi vastu võtma teistele aladele, kuhu ma alles hiljem liikusin. Kuid ma ei kahetse oma valikuid, sest kirjanduse õppimine nõudis analüüsivõimet, ka loogikat ja head kirjutamise oskust, mida sain ülikoolis arendada. Raamatukogunduses oli rõhk informatsiooni leidmisel ja hindamisel, samuti selle kategoriseerimisel. Kõik need oskused on mul eluaeg kasuks olnud, ka hiljem, kui vahetasin töökohti. Läksin üle informatsioonisüsteemide juhtimisele ning finantsaudiitori alale.
1970ndad – millisena mäletad Torontos 1972. aastal – 50 aastat tagasi toimunud Ülemaailmseid Eesti Päevi?
Mida tundsid ja mõtlesid? Mis suunas ise tegutsema asusid?
Kuigi olin varem käinud Lakewoodi üritustel, kus siis võis olla tuhat või enam eestlast kohal, mäletan, et eestlaste arv, mis Torontos koos oli, ja kõik üritused, mis toimusid mitme päeva jooksul, olid kokku imponeeriv uus elamus. Rahvas oli rõõmus, õhkkond ärev. Kohalolijad polnud ainult USAst ja Kanadast, vaid ka Euroopast ja mujalt üle maailma. Vanad tuttavad said ootamatult kokku ja eestluse vaim oli tugev ja inspireeriv. See andis vajaliku süsti Eesti vabadusvõitluse välismaal edasi viimiseks ja oli tähtis poliitiline meeleavaldus. See tugevdas tunnet, et eestlus on mulle tähtis ja pean selles osalema. Hiljem olin Washingtoni Eesti Seltsi juhatuses ja esimees 1980ndatel aastatel.
Kuidas jõudsid ERKÜ juurde?
Mida pead ERKÜ puhul kõige olulisemaks?
Mind huvitas eestlusega laiemalt tegeleda, mitte ainult kohalikul tasemel, ja kandideerisin ERKÜ esinduskogu valimistel 1989. Mind valiti juhatusse, olin laekur ja 2006 valiti esimeheks. ERKÜ vajas professionaalsemat administreerimist ning palgatud tööjõudu, et oma kohustustega toime tulla. Aastate jooksul see sai saavutatud tänu majanduslikule alusele, mida sai kasvatada Ameerika eestlaste toetuste abiga. Tegevussuundi olid kaks – eestluse, keele, ajaloo ja kultuuri edasiviimine ja toetamine USAs ning Ameerika eestlaste esindamine Washingtonis. Kuna elasin Washingtoni piirkonnas, käisin ise kongressiliikmete ja välisministeeriumi koosolekutel, esindasin ERKÜt JBANCis (baltlaste esindusorgan Washingtonis) ning Kesk- ja Ida-Euroopa Koalitsioonis. See kestis nii kaua, kuni palkasime ERKÜ esindaja. Ise arvan, et see on kõige olulisem töö, mida ERKÜ teeb – teha koostööd teiste organisatsioonidega ning olla eestlaste esindaja Ameerika valitsuse juures. See aitab kindlustada Eesti tulevikku.
Millisena näed Ameerika eestlust 1990ndatest kaasajani – mis on oluline teha?
ERKÜ pühitseb sel aastal oma 70. aastapäeva. Generatsioon, kes ERKÜ asutas, on kahjuks minemas. On tähtis, et see pühendumus, see eestluse tunne, armastus isamaa vastu ja kohusetunne kaasa aidata säiluksid. Eestist on tulnud nooremad inimesed, kes pole põgenikud, vaid on teise taustaga. Nendel puudub see tagapõhi, mis siiani valitses välis-eestis. Nendele peab seda seletama, kättesaadavaks tegema. Informatsioon peab liikuma, nii eesti kui ka inglise keeles. Tähtis on me ajalehte Vaba Eesti Sõna kasutada selleks otstarbeks. Tuleb igati toetada Eesti maju ja seltse, sest kohapealne tegevus on see, millega inimesed ühinevad. Ja muidugi noorte tegevus on äärmiselt tähtis. ERKÜ proovib kõike toetada, informatsiooni levitada mitut moodi.
Eesti riik saab kaasa aidata, ja on samme astunud, et noorte tegevust, eriti keele ja laagrite alal, tugevdada. Tähtis on ERKÜ side Eesti riigi üleilmse eestluse programmiga, mille alusel toetused Eesti poolt on plaanitud. Kui saaks ühendada inimeste sidemed Eestiga eestlaste tegevusega USAs, siis oleks olukord päris hea, sest üks toetab teist. Siin oleme Eestile tähtis, elades Eestile kõige tähtsamas liitlasriigis, mille tegevust meil kui valijatel on võimalik mõjutada Eesti heaks. ERKÜ mängib kõiges tähtsat rolli, et seda tegevust edasi viia.
