Riina Kindlam, Tallinn
“Elas kord üks tüdruk, kes sündis 1843. aasta detsembrikuus Vändra köstrimajas ja tema nimeks sai Lydia Emilie Florentine Jannsen. Lydia oli Jannsenite pere esimene laps. Tema isa oli ajakirjanik ja koolmeister Johann Voldemar Jannsen, kes asutas Postimehe. Lydia ema Juliana Emilie Koch kasvatas lapsi ja õpetas neile saksa keelt.
Kui Lydia sündis, ei olnud ühte Eestit olemas. Eesti asemel olid Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang, mis mõlemad kuulusid Venemaa Keisririigi alla. Nii nagu praegu, elas siin ka toona palju erinevaid rahvaid, ametlikud keeled olid aga saksa ja vene keel. Lydia kaitses kogu oma elu tuliselt maarahva õigust oma keelele ja kultuurile ning oli üks laulupeo idee kandjatest.
See siin on lugu ühest eesti tüdrukust, kes kasvas üles Liivimaa kubermangus, sai eesti kirjanikuks, rajas Soome silla, abiellus lätlasega ja läks elama Kroonlinna.” Selline lõik “meie supertüdru-kut” kirjeldavast raamatust on Rahva Raamatu võrgulehel, kustkaudu seda kõikjale üle maailma tellida saab.
Samamoodi võiks kirjeldada: elas kord tüdruk, kes sündis 25. veebruaril 1871 Novohrad-Volõnskõis ja tema nimeks sai Larõssa Kossatš. Ta oli aadlisoost Petro Kossatši ja kirjastaja Olga Dragomanova-Kossatši teine laps. Kodus räägiti ainult ukraina keelt ja vene keele vältimiseks ei pandud neiut kooli, vaid palgati koduõpetajad. Ta õppis lugema ka vene, poola, bulgaaria, kreeka, ladina, prantsuse, itaalia, saksa ja inglise keeles.
Larõssa hakkas luuletusi kirjutama 8-aastaselt. Juba 13-aastasena ilmusid tema esimesed luuletused ning ema soovitusel võttis ta kasutusele pseudonüümi Lesja Ukrajinka (inglise transkriptsioonis Lesya Ukrainka), mille all teda tänini tuntakse. 1881 haigestus ta tuberkuloosi ning pidi seetõttu viibima palju kuiva kliimaga piirkondades. Lesja tegutses aktiivselt tsaarivõimu vastu ja ühtlasi kuulus mitmesse marksistlikkusse rühmitusse. Ta oli tulihingeline feminist ja õiglusenõudja, kes hektel hüüaks hingepõhjast: “Au Ukraina naistele, kes võitlevad koos meestega oma kodumaa vabaduse eest!”
Lisaks kodumaa luulele kirjutas Lesja ka lühijutte, kriitilisi esseesid ning tõlkis “imeliselt” oma emakeelde Homerost, Shakespeare’i, Lord Byronit, Victor Hugo’d ja Ivan Turgenevit.
Raimu Hansoni 8. märtsi Tartu Postimehe artiklist saame teada, et 1890ndatel tekkis Tartus omalaadne ukraina kultuurikeskus, mis oli tihedalt seotud ülikooliga, kus õppis palju ukrainlasi. Lesja vend, füüsik Mõhhail, õppis ja töötas Tartu ülikoolis ning neiu saabus talle 1900. a. külla. Ka Tartus “jäi ta endale truuks”: luges palju, koostas referaadi Heine kohta, tegi oma teoste korrektuuri, arutas venna ja vennanaisega filosoofia ning kirjanduse küsimusi, mis erutasid tol ajal kõiki eesrindlikke inimesi. Vend viis õe Toomele ülikooli raamatukokku, mis olevat luuletajale sügava mulje jätnud ning osaleti ka Riia tänavas ukraina üliõpilasringi koosviibimisel, kus ta esitas oma luuletusi.”
“Lesja Ukrajinka luulest ilmus aastal 1971 Eesti Raamatu kirjastatud antoloogia “Aoeelsed tuled”. Luuletused on vahendanud Harald Rajamets, Helvi Jürisson ja Muia Veetamm. Arvustaja Ain Kaalepi sõnul (Keel ja Kirjandus, 1/1972) on Lesja Ukrajinkale eriomased tundevarjundite imeline peenus ja värsi habras musikaalsus. Tema loomingule eesti kirjanduses paralleele otsides leiab Kaalep, et “ajalooliselt võttes võiksime ta asetada kuhugi Koidula ja Gustav Suitsu vahele, ja tal on tõesti mõlemaga midagi ühist”.”
Lesja Ukrajinka tähtsust kultuuris ja ajaloos märgib asjaolu, et tema portree on Ukraina 200-grivnasel rahatähel, mille uus kujundus ilmus s.a 25. veebruaril, tema sünniaastapäeval, teatab Ukraina rahvuspanga kodulehekülg (bank.gov.ua). Meie Lydiagi oli ainus naine, kes rahatähele jõudis, nimelt 1992-2011 kasutusel olnud 100-kroonisel kupüüril.
“Me võidame. Meie ühtsuse tõttu. Ühtse armastuse tõttu Ukraina vastu. Au Ukrainale!” lõpetas Ukraina esileedi Olena Zelenska 9. märtsil avaliku pöördumise maailma meediale oma Twitteri konto (olenazelenska_official) vahendusel. Lesja Ukrajinka seisis nähtamatult tema paremal käel.
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu