Marutamme Iida-Leena Allik ja Marek Kukk. Viido foto
Nagu ma olen juba kirjutanud, on meil Sõmerpalu vallas palju uusi naabreid. Kõik on noored pered. Meie siin Kagu-Eestis paistab et inspireerime ja tõmbame ligi noori inimesi ja see on väga tore! Vanad põllumajandusettevõtted revideeritakse ja maad kasutatakse põllumajandus- ja loomakasvatuses.
Ühel päeval külastas mind üks neist uustulnukaist Tamme talust, nagu kohalikud seda nimetavad, nemad ise aga nimetavad end Marutamme taluks. Oma kodulehel marutamme.ee nad kirjutavad:
“Marutamme talu on koduks kolmele inimesele, kuuele hobusele, ühele kassile ja ühele koerale, ilmselt ka mõnele ämblikule ja muule mutukale. Meie peamine tegevusala on isiklik terviklik areng ning läheneme sellele temaatikale mitmel eri teel, kuid peamiselt rändame hingamise, hobuste, muusika ja vaikuse maailmas.
Marutamme on paik, mida soovime nii enda kui teiste inimeste ja loomade jaoks hoida eelarvamuste- ja hinnangutevaba kohana, kus on võimalik täies usalduses astuda välja minevikust ning tulevikust ja kohtuda oleviku rõõmsa reaalsusega!
Marutamme talu on katuseks ka: MTÜle HobuDraakon: Algallika Protsessi ja Hingamistöö seansid, Hobuhingamise sessioonid ja nõustamine; Vaikusematkad, OÜ-le Heliton Handcrafts: Handpan tüüpi Heliton pillide valmistamine ja müük; kvaliteetsete fantaasiapillide valmistamine ja müük; Helirännakud ja töötoad.”
Noored elukaaslased, Iida-Leena Allik ja Marek Kukk kolisid siia mõni aeg tagasi, aga on jäänud kuidagi mõistatuslikuks ja nagu maainimesed igal pool Eestis, ei ole nad käinud ka uustulnukate juures uudistamas. Mina aga küll. Ma kohtasin neid üsna pea pärast seda, kui nad saabusid. Ka nemad on taimetoitlased ja see meid ühendas, aga pärast seda ei ole me omavahel kohtunud. Aga ühel minu hommikusel jalutuskäigul seltsis minu ja minu koeraga nende koer Rahe ja ma otsustasin minna koos nende tallu. Vanemad seisid õuel ja nende beebi magas vankris. Olin Tamme talus ju enne uute peremeeste tulekut mitmeid kordi käinud ja olin nüüd imestunud, kui palju muutusi oli Allik-Kuke pere seal teinud. Nad hindavad kohalikke ajaloolisi traditsioone ja on nendega arvestanud, elades ümbruskonnaga kooskõlas. Nad toovad elu tagasi piirkonda. Me vajame tõepoolest palju rohkem selliseid perekondi.
Ma tean, et neil on kaks ilusat hobust ja Shetlandi poni. Kohtusin ühel hommikul Iida-Leenaga, kui ta jalutas oma poni. Shetlandi saarel kasutavad need ponid enamasti rohumaade samblikke ja kaljustel pindadel leiduvat söögiks. Siin Eestis on neile nii palju toitu, et nad kalduvad üle sööma.
Marek aga valmistab unikaalseid muusikariistu. Need on metallist õhupalli sarnased vahendid. Nende heli on väga jamaikalik. Muidugi on Marek meister neid käsitsema. Tema firma Heliton valmistabki neid pille, aga ka, nagu Margus ise nimetab, fantaasiapille ja gonge, tehes nendest käepärased pillid.
Samuti annab Margus kursusi, kuidas neid pille ehitada ja kuidas neil mängida. Kõik nende pillid on valmistatud läbi mitmetasandilise ühendumise tellija ja kõiksusega ning kannavad endas ehedat kavatsust, teenides maailma ja inimkonda.
Maailmas toimub palju muutusi ja arvestades, kui palju halbu uudiseid meedia iga päev kajastab, on lohutav ja suurepärane, et meil on ka häid uudiseid ja veel parem, kui meil on head ja huvitavad naabrid.
Viido Polikarpus
