Metsaülikooli juhatajad Maimu Mölder ja Toomas Merilo. Fotod: Maimu ja Tauno Mölder
Tänavune, arvult 48. Kotkajärve Metsaülikool oli kolmapäeva hommikuks jõudnud täpselt poole peale. Mis siis metsa rüpes vahepeal huvitavat toimunud on? Rohkem kui 90 registreerunud osavõtjast on enamik juba kohale jõudnud ning tunnetamas üheskoos eesti keele väge. Ehk on keegi näinud juba ka metsa vaimu?
Avaloengu pidas Sirje Kiin
Pühapäeva õhtul tegi otsa lahti kirjandusteadlane ja publitsist Sirje Kiin, kelle ettekanne algas leinaminutiga meie kahe kirjanduse suurkuju, Arved Viirlaiu ja Urve Karuksi mälestuseks. Sirje pidas ettekande keelatud kirjandusest. Tsensuur on aegade algusest saadik olemas olnud, küll aga on erinevatel perioodidel olnud keelatud erinevad teosed. Kui Saksa okupatsiooni ajal ei ohustanud tsensuur meie rahvusliku mõtlemise alustalasid, siis Nõukogude perioodil oli asi teine. Sirje Kiin rääkis kaasakiskuvalt nende inimeste saatusest, kes musta nimekirja sattusid, ning tõi näiteid keelatud kirjandusteostest. Kuna loeng oli lühike, et neid teoseid lähemalt uurida, siis jätkas Sirje sama teemaga oma huviringis. Ettevalmistamisel on ka Sirje juhendatav luulekava Urve Karuksi loomingust.
Pidulikul tutvumisõhtul sai jookide ja näkside kõrval vahetult tutvuda nii osavõtjate kui eesti keele ja kõne gruppide juhendajatega. Gruppe on tänavu kokku 7, kõige kiiremini täitus selle aasta MÜ peaesineja Valdur Mikita rühm. Tutvumisõhtu lõppes paljudele alles 3 paiku hommikul, sest pillimäng ja lõbus laul ei tahtnud kuidagi vaibuda.
Esmaspäeva hommikul rääkis ajakirjanik ja ajakirjandusteoreetik Maarja Lõhmus Eesti žurnalismi ajaloost – sellest, kuidas ajakirjandus on aidanud Eesti ühiskonda-ühistegevust kujundada ja defineerida. Esimene üllitis – „Lühike Õpetus“ – ilmus 1766. aastal Põltsamaal ning järgmisel aastal tähistame seega Eesti ajakirjanduse 250. sünnipäeva. See fakt rõhutab eestlaskonna pikaajalist kirjaoskuse traditsiooni. Mida aga loeb eestlane tänapäeval? Selgus, et sovetiaja jäänukina ei olda Eestis praegu poliitikast huvitatud ning et ühiskonnas oleks hädasti vaja algatada uus arutelu selle ümber, kuidas minna edasi ning milliseid vahendeid selleks vaja oleks. Maarja Lõhmus juhendab ajakirjandushuvilistele põnevat EKK gruppi, kus õpetab erinevaid ajakirjandusžanre.
Esmaspäevaõhtune loeng näitlejalt ja teatripedagoogilt Anu Lambilt viis meid eesti kirjakeele radadele, valgustades erinevaid mõjusid, mis eesti keelele ja kultuurile aegade vältel osaks on langenud. Oma ettekande lõpus luges Anu ette huvitavaid jutukesi ja luuletusi eri aegadel välja antud aabitsatest ja lugemikest, millest oli selgesti näha näiteks seda, kuidas moraalipõhimõtted aja jooksul muutunud on. Anu Lambi EKK grupis said osalised igal hommikul lihvida oma hääldust, arendada ühismälu ja jutustamisoskust.
Esmaspäeva õhtul käisime hiieretkel. Vihmases pimedas metsas liikudes jõudsime välja hiigelsuurele Urikivile. Lambid kustutati, telefonid lülitati välja. Hiirvaikselt kuulajaile jutustas Hiievana Margus Tae esivanemate hingedest ja vanadest hiiekommetest. Tekkinud pühalik meeleolu ei kadunud ka siis, kui jõudsime tagasi valgustatud hoonete juurde. Ja kas need polnud mitte selle metsa vaimud, kes vihmast raskete okste varjus meile vaiksel metsarajal liginesid?
Teisipäeva hommikul pidas Heli Vanaselja miniloengu oma kogemustest õpetajana eksootilises Ecuadoris. Loengu kõrvale võis jälgida toredat slaidi-show’d. Heli sai oma reisist kordumatu kogemuse erinevate kultuuride kokkupuutest, õppis hispaania keelt ning sai juurde uusi sõpru. Teine miniloeng oli Peeter Nieländerilt, kes esitas 2018. aasta ESTO plaani Torontos. Pärast tutvustust tekkis elav arutelu selle ümber, mida tulevane ESTO peaks rõhutama ning kuidas saada rohkem osavõtjaid ja ainelist abi Kodu-Eestist. Kuna on kadunud ESTO poliitiline mõõde, siis peaks rohkem rõhuma eesti (kõrg)kultuuri tutvustamisele välismaal ning väliseestlaskonna rahvustunde tugevdamisele. ESTO langeb ka Eesti Vabariik 100 ürituste sarja.
Metsaülikooli 2015 peaesineja Valdur Mikita
Vahetult enne teisipäevaõhtust loengut tekkis taevasse särav kahekordne vikerkaar. See oli nagu looduse poolt antud alguspunkt Valdur Mikita loengule.
Ta rääkis oma „metsikust lapsepõlvest“ Lõuna-Eestis ning eesti kultuurist kui laenamise meistriklassist.
Ainult maastik ja rehielamu olevat eestlastele pärisoma, kõik muu (keel, kultuur) on suures osas kusagilt mujalt laenatud. Eestlaste paigavaimul on kaks päriskodu – mets ja meri.
Lõuna- ja Põhja-Eesti on kultuuriliselt erinevad – kui rannik on olnud avatud võõrastele mõjudele, siis põlismetsas on paljud arhailised jooned paremini säilinud. Ka tänapäeva eestlastele on mets ülioluline, niimoodi seisabki moodne eestlane metsa serval, ühes käes mobiiltelefon ja teises seenekorv.
Palju elevust põhjustas kuulajates ka Kalevipojale psühhiaatriliste diagnooside panemine. Kes Valdur Mikita loengu ajaks metsa ei jõudnud, neil oli võimalik kuulata Eesti metsa ja looduse vääristajat järgmisel nädalal Tartu College’is.
Ilmataat oli sel aastal MÜ rahva vastu tusane ja kitsi – mets oli vihmast märg ning ilm oli ka üsna jahe. Niiskuse vastu kontides aitab hästi soe saun, saunamees Toomas Marley oli ka sel aastal MÜ-laste kehapuhtuse ja reipuse eest hoolitsemas.
Saunasild oli iga päev täis saunakuumi järvehüppajaid. Vihmane ilm ei takistanud ka kanuu- ja matkahuvilisi Robert Hiisi juhtimisel oma jalgu ja riideid poriseks tegemast. Kotkajärvel hakkasid just õitsema valged vesiroosid. Elagu kaunis loodus!
Ellujäämise huviring ja juhendaja Kalle Amolins
Huviringide valik oli sel aastal rikkalik. Mihkel Salusoo õpetas lauatelgedel vöökudumist, Jaan Seim ja Olavi Kelle juhendasid laulu- ja muusikaringi, Kalle Amolins õpetas ellujäämist metsas, Ingrid Jaenes pakkus võimalust harrastada rahvuslikku käsitööd, Mart Pikkov ja Riina Kindlam matkasid soovijatega Kotkajärve looduses, Sören Ruutsoo ja Joan-Martin Astudnev tutvustasid kahel esimesel päeval eesti noorteslängi. Veel pakkus Armas Maiste muusika- ja psühholoogiaringi, Anu Jõe ekskursiooni oma Jämesääre suvekodu skaudimuuseumisse ning Aili Kuutan tegi joogatundi.
Igal pärastlõunal juhendas Leaanika Parra ka rahvatantsu harrastajaid, kes harjutasid tantsukava lõpuõhtul esitamiseks.
Rein Ende näitas õhtuti uusi Eesti mängufilme, kõigepealt vaadati „1944“ ja „Liikuvad pildid“.
Lastele, keda sel aastal on samuti arvukalt osa võtmas, pakkusid põnevat programmi Katariina, Mihkel ja Kirke.
