Eestis on uute sõnade väljamõtlemise traditsioon juba päris vana. Kes meist ei teaks, kuidas 137 aastat tagasi sündinud keeleuuendaja Johannes Aavik pakkus välja sõnu, millest nii mõnigi tundub tänapäeval kummaline ja kasutuskõlbmatu. Kes tahaks küll öelda käe või jala kohta lõpund või mahe asemel lõdus? Väga paljud sõnad aga on leidnud oma koha igapäevases keeles – näiteks ilusad sõnad embama, siiras, meenutama aga ka kolp ja mõrvama. Slängina tunduv sõna nõme on samuti Aaviku poolt väljamõeldud.
Ka tänapäeval tegeletakse Eestis usinalt uute sõnade loomisega. Peamiselt üritatakse leida asendusi inglise keelest tulnud infotehnoloogia alastele sõnadele aga ka teistele võõrkeelsetele sõnadele või lihtsalt keerulistele ja pikkadele sõnadele.
1. aprilli naljapäeva tähistasid New Yorgi eesti kooli lapsevanemad uurides uudissõnu ja arvates nende tähendust. Kas tead, et moodsas eesti keeles ei tähenda sälg mitte noort hobust, vaid digiallkirja? Nuusak ei ole mitte nuhk ja naksik ei tähenda naksakat inimest nagu arvata võiks, vaid hoopis vastavalt pabertaskurätikut ja ingliskeelset sõna viral.
Lapsevanemad arvasid edukalt ära näotuvastuse (facial recognition), ristmeedia (cross media), viipemakse (maksmine puutevaba kiipkaardiga), aga hätta jäädi lainelõikuri (surfar), kootsingu (coatching) ning minu isikliku lemmiksõna tundetaibuga (emotsionaalne intelligentsus). Nalja sai sõnade äraarvamisel palju, aga samapalju tekkis ka hämmingut.
Võta nüüd kinni, kumb lause on selgemini mõistetav, kas uudissõnu kasutav esimene või igapäevast keelepruuki kasutav teine lause:
Kui su õnnikud on rööprähklemise käigus õpeti ära kaotanud, siis aitab alati nuhvelis teablemine.
Kui su õed-vennad on multitasking’u käigus kasutusjuhendi ära kaotanud, siis aitab Ipad’is guugeldamine.
Merike Barborak
