Jüri Estam
Kui T.H. Ilves oli veel alles Saksamaal töötav analüütik, hakkas teda huvitama väljend vergangenheitsbewältigung. See mõiste tähendab kellegi püüet oma probleemse minevikuga siiralt ja võimalikult objektiivselt toime tulla. Seda eriti, kui mingi periood su rahva elus on olnud räpane. Viis, kuidas just sakslased on endale tuhka pähe raputanud oma II MS aegsete pattude pärast, on midagi üpris erakordset inimkonna ajaloos.
See püüdlus oma ajalugu nö “valitseda” on tähendanud süsteemset maadlemist – seda nii juriidiliselt, historiograafiliselt, moraalselt ja psüühiliselt – küsimusega sakslaste kollektiivsest vastutusest. Mõni arenenud ja demokraatlik ühiskond on võimeline selliseid protsesse teostama, autoritaarse või hukas riigikorraga maad aga ilmselt mitte.
Alguses sundisid sakslasi nende teemadega tegelema Nürnbergi protsessi käivitanud võitjariigid, kaasaarvatud Nõukogude kohtunikud nagu näiteks Iona Nikitšenko. See, kuidas stalinistlik pada sõimas tollal kohtunikupingist saksa katelt, kuulub kafkaliku musta “huumori” žanrisse.
Uuemal ajal on püütud veidi selgust tuua ka DDRi brutaalsesse minevikku, kuid peamine rõhk on Saksamaal jäänud ikka Hitleri roimadele ning püüetele neid veidikenegi heastada.
Kohtumõistmist kommunistliku ideoloogiaga süsteemide kuritegude üle on peaaegu kõikjal mõne üksiku erandiga välditud, rääkimata püüetest leida lepitust. Balti riikides on eelistatud rääkida mineviku ohvritest (ja sedagi suhteliselt harva) samal ajal, kui roimarid, kommunistlikud kurjategijad, okupandid ja vene kolonistid on vastutusest pääsenud.
Kommunismi kuriteod ja Kremli jätkuvalt imperialistliku olemuse teemad on suuresti vaiba alla pühitud ja vaekauss (võrreldes hitlerlaste hukkamõistmisega) tasakaalust väga väljas.
Vaiba alla pühitud teemad tulevad aga tagasi meid kummitama ja võivad oma pead liiva alla peitnud inimestele isegi kätte maksta. Ravita jäänud haavad kipuvad ju tihti pahaks minema.
Patrioodid nagu Enn Tarto ja Mart Niklus on alati rõhutanud, et 1939. a. Molotov-Ribbentropi leping (MRP) – mis, teiste asjade hulgas, loovutas Baltikumi röövvallutajalikult NSV Liidule – on tegelik kurja juur meie uuemas ajaloos.
Vene ainuvalitseja Putin kavatseb 9. mail Punasel väljakul korraldada fanaatilise pillerkaari, mille käigus Ida- Euroopat aastail 1944-1945 “vabastanud” venelased kiitlevad pompöösselt jälle sellega, kui väga mitu sakslast nad suutsid II MS ajal mättasse lüüa.
Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson kirjutas hiljuti portaalis “Edasi”: “…Putini äsjase põhiseadusliku riigipöörde … saateks on võimas kanonaad stalinliku ajaloonarratiivi kaitseks. Putin teab…, et Venemaa rahvuslik identiteet on mitme inimpõlvega kinnistatud Suure Isamaasõja glorifitseerimisele ja Stalini kui “geniaalse väejuhi” ülistamisele. See on kiirtee vene inimese südamesse.” Kremlis vaikitakse aga MRP tunnustest ja Hitleri ning Stalini liitlassuhetest sõja algfaasis.
Igasugused Venemaa tundjad juurdlevad energiliselt selle üle: kas Putini riigipöördel ka mingisuguseid teisi pahaendelisi tagamõtteid olla võiks, peale tema võimule jätmise peaeesmärgi? Halvaks tundemärgiks – võibolla ka meile – on Moskva kavatsus vilistada isegi veel süstemaatilisemalt rahvusvahelise õiguse normidele, kui need ei ühti tema soovide ja vajadustega.
Kersti Kaljulaid koos ühe osaga Eesti establishment’ist üritab Venemaaga suhteid jätkuvalt siluda, vaatama faktile, et Vene suursaadik Eestis tegi presidendile ninanipsu, saates Kaljulaidile tema sünnipäevaks sümboolselt vägagi laetud kingituse Krimmi vahuveini pudeli näol, mille president saatjale küll tagastada lasi. Kuidas on võimalik sellise Kremliga pingelõdvenduse poliitikat edukalt ajada, kes Eesti ja teiste Balti riikide suhtes pidevalt provotseerivalt käitub?
Eestis on jõujooned hiljuti selgemini välja kujunenud selle suhtes, kas ikka teha territoriaalseid järelandmisi Venemaale. De fakto on Petserimaa ja kolm Narva jõe tagust Eesti valda juba ammu hundi ehk Vene karu suus. Kuid senikaua, kui me pole ratifitseerinud meie ida-alasid Venemaale loovutava piirilepingu, pole need alad formaaljuriidiliselt veel karu kõhus.
Meilt annekteeritud alade küsimus tundub olevat praeguseks jõudnud suhteliselt rahuldavasse külmutatud seisu, kuna EKRElasest Riigikogu esimees Henn Põlluaas meie alade Venemaale loovutamist ei poolda.
2. veebruaril tähistatakse Eestis mitmesuguste üritustega Eesti ja Venemaa vahelise Tartu rahu sõlmimise 100. aastapäeva. Venemaa jälgib seda teemat huviga. Ka Venemaa välisministri kohusetäitja Lavrov juhtis hiljuti ajakirjanike tähelepanu territoriaalsele küsimusele ja Tartu rahu teemale. Ilmselt kuuleme rohkem sellest lähikuudel.
Kaalul on palju enamat, kui 5% meie kontrolli alt välja libisenud-annekteeritud territooriumist Eesti idaserval. Kaalul on Tartu rahu (ehk see, mis peaks olema Eesti-Vene suhete nurgakivi), ka kui praegune Vene režiim seda tunnustada ei taha. Kaalul on küsimus sellest, kas EV sündis aastal 1918, või hoopis a. 1991 tuliuue savisaarliku “Kolmanda Vabariigina”, toetudes seega jätkuvalt ja suuresti Moskvast okupeeritud Eestile kehtestatud õiguslikule korrale. Kaalul on ka mitmed printsiibid, milliste nimel meie pagulaskond on aastakümneid järjekindlalt võidelnud.
Meil Eestis on Tartu rahu kaitsjate rinne suhteliselt hõre ja oma arust “reaalpoliitiliselt” ning juunikommunistide moodi mõtlevaid ja Moskva huve kaitsvaid vastaseid palju, kuid “rinne” ise siiski püsib. Vähemalt praeguseks.
Eestil on kaks aastat aega ÜRO julgeolekunõukogu liikmena rääkida Ida-Euroopa ajaloost ja vastavatest tänapäeva muredest, nii nagu need tegelikult on. Juunis võõrustab Eesti Läänemere ning Musta ja Aadria mere vahel asuvate riikide foorumit Tallinnas (3 Seas Initiative), ja praegu on väljakujundamisel Eesti enda välispoliitika arengukava aastani 2030.
Vaatame! Kas Eestil on veidi läänemeresoomelikku sisu ikka veel alles jäänud? Kas köhime hääle puhtaks nüüd, et meile vastavad võimalused antud on, või kas Eesti koos suurte osadega Ida-Euroopast jätkab “saba jalge vahel”? Seda siis samal ajal, mil Putin pasundab oma valelikku “ajaloolist tõde” ja jätkab pingutusi oma tahtmist alatute võtetega saavutada, ühes võõras riigis teise järele.
