Iga natukese aja tagant leiutatakse eesti keelede mõni uus sõnapaar. Miski, mis kirjeldab antud hetke olukorda ja millest arusaamine kümne või kahekümne aasta pärast on täiesti arusaamatu.
Aasta tagasi kuulsime me näiteks mõistet “tööriistakast” – mille oluliseks sõnumiks on susserdamine riigi rahadega, näiliselt uue Eesti brändi loomine, midagi sellist, millest aru ei saa ei välismaalased, kellele see suunatud on, ega ka eestlased ise. Tüüpiline õhumüümise projekt, mis varsti kindlasti jälle uue hoo sisse saab, kui tarvis valimistejärgseid erakonna võlgasid maksta.
Selle aasta vabariigi aastapäeva ajal kerkis aga esile üks kummaline sõnapaar – “maksud sõidavad”. Praegugi võib Eesti teedel näha sellise kirjaga autosid, millel kahel pool trikoloorid – ühel poole Eesti ja teisel poole Läti oma.
Veebruarikuus võis seda sõnapaari kuulda iga päev. Meedias räägiti sellest halvustavalt, vaesem Eesti aga kõneles sellest kui vajalikust protestiaktsioonist.
Mis see siis tähendab? Nimelt on juba aastajagu lõunaeestlaste pilgud olnud pööratud Läti poole. Lätist käiakse toomas viina, bensiini, toitu ja ehitusmaterjale. Sest need on seal niipalju odavamad kui Eestis. Hullem veel, kui varem elas Põhja-Eesti soomlaste alkoturismist, siis nüüd on see turg kahanemas, soomlased käivad spetsiaalsete bussidega Lätis viina järel.
Eelkõige räägitaksegi viinast. Ja seda sotsiaaldemokraatliku ministri Jevgeni Ossinovski algatusel vastu võetud otsusest tõsta teatud kaupade aktsiisi, lootes nii lappida riigieelarve auke. Muidugi on sotside otsus ühelt poolt hea, teoreetiliselt peaks nii vähenema alkoholitarbimine, paranema inimeste tervis ja ühtlasi leiduma raha oluliste riigi funktsioonide parandamiseks.
Paraku hääletas enamus eestlasi Ossinovski idee vastu kummidega. Sõna otseses mõttes. Raha riigieelarvesse jäi laekumata suure puudujäägiga. Inimeste elujärg pole aga sugugi paranenud.
Samas on iga teine eestlane nüüd aasta jooksul käinud Lätis.
Pean tunnistama, et kuigi elan Läti piirist vaid sajakonna kilomeetri kaugusel, polnud ma 20 aasta jooksul käinud Lätis. Küll tegin seda oma lapsepõlves, Riia oli lõuna-eestlasele lähem ja kodusem linn kui näiteks Tallinn. On need mingid vanad Liivimaa mõjud, mis meie käitumisse pugenud on, aga nende 20 aasta jooksul polnud lihtsalt Lätti asja, keel on nendega erinev ja paratamatult tuleks Lätis palju kasutada vene keelt, aga seda lihtsalt ei taha.
Tõsi, mõned korrad sai sõidetud laia ilma läbi Riia lennujaama, sest lätlaste Air Baltic’ki on tunduvalt odavam, kui meie oma lennufirma.
Ja kuigi “maksud sõidavad” kampaaniale heideti ette ebapatriootlikkust, alkoholilembust ja riigi õõnestamist, tasuks ikkagi mõelda, miks meie maksud siis Lätti sõidavad? Sõidavad sellise hooga, et Ossinovski lõpuks ka ise oma viga vist taipas ja tagasi astus.
Nii rumalat otsust pole Eesti riik ammu teinud.
Kui vabariigi aastapäeval oleks Läti protestisõidul osalenud vaid sadakond autot, poleks sellest mõtet rääkidagi, aga neid autosid oli paljupalju rohkem. See oli arvatavasti ulatuslikum protestimarss taasisesesvumisest saadik.
Ja kuigi meedias materdati marsil osalenuid alkohoolikuteks, ei usu ma, et enamus inimesi sel sõidul tilkagi alkoholi tarvitas. Pealegi pole ju alkoholism mitte haigus või lõbujanu, vaid väljapääsu otsimine millestki, mis koormab ja mille tõttu kuidagi enam elada ei suudeta.
Ja on imelik, et tervishoiu minister seda ei märka. Et suur osa lõunaeestlastest on viidud väljakannatamatusse olukorda – pole tööd, pole palka, pole millestki elada, paljud jätavad lapsed vanavanemate hoolde ja lähevad tööle Soome, Rootsi ja Norra. Ja pole ime, et siis koju naastes ka ka kõvasti alkoholi tarbitakse. Meil on tekkinud palgavaesed, sellised inimesed, kelle palk on nii pisuke, et isegi tööl käies ei jätku sellest eluks järgmise palgapäevani. Vanaks jäädes tuleb kogeda, et pensionist ei jätku isegi hooldekodu kinnimaksmiseks. Arusaamatu on selline olukord väikeses riigis, kus kõik tunnevad kõiki ja oled riigikogu liikme või ministriga käinud ühes klassis või ülikooli kursusel. Meid on lihtsalt nii vähe, et iga õnnetu hinge õnnetus peaks olema silmnähtav ja riigijuhid leidma lahenduse, kuidas asja parandada. Ometi elab statistikaameti arvutuste järgi iga neljas eestlane sajast absoluutses vaesuses ja iga viies eestlane ehk üle 20 protsendi rahvast suhtelises vaesuses. See tähendab, et tõenäoliselt keegi meie lähituttavatest.
Miks on see nii? Kas tõesti oleme nii vaene riik, et ei jõua oma suguseltsi muudmoodi rõõmsana hoida, kui neid viinateele suunates? Kuhu kaob raha? Riigis, mis on metsarikas, mille maapõuest kaevandatud põlevkivist toodetud elektrit müüakse ülemere Põhjamaadesse. Riigis, kus tööjõud on ida-euroopalikult odav? Ja mis saab päris suurtes kogustes abi Euroopa Liidult.
Me oleme oma põllumaad müünud teiste euroopa riikide inimestele, kes eurotoetusi saades majandavad ihuüksi korraga 300 hektaril. Maal, mis varem pakkus elatist ligi sajale inimesele. Mis ongi teha neil inimestel muud, kui oma sotsiaaltoetused läti viina uputada. Või kuhu on kadunud need metsas töötanud metsavahid ja metsaülemad, kes varem teadsid iga kotkapesa või paika, kus karu talveund magas? Nüüd, kus metsast kõneldakse vaid tihumeetrites. Kuhu lähevad need inimesed, eks ikka Lätti odavamat toitu varuma. Või kuhu lähevad need maaomanikud, kelle taludest hakkab läbi jooksma Rail Baltic, kas ei pea nad lahkuma sedasama teed pidi, jättes justkui järjekordse küüditamise käigus maha oma põlistalud? Või mida teevad need maainimesed, kelle maadel sõidetakse igal kevadel sõjalistel õppustel sodiks ühendusteed
ja metsanoorendikud? Kelle toetusraha eest ostetakse iga aastal päratu kogus laskemoona ja põrutatakse see taevasse, väites, et sellega heidutatakse meie idanaabit. Kus lastele ei piisa koolitoiduks, aga oleme usinamad NATO sõjaliste kulutuste SKP protsendi kulutaja, kui ükski lähimaa.
Mulle meeldib see vana indiaanlase ütlus, et inimene on valmis hävitama enda ümbert raha saamiseks kõik elava ja alles siis saab ta aru, et raha ei kõlba süüa. Ometi peaks ju olema mingi muu võimalus maksudel sabast kinni saada?
Kristel Vilbaste,
