Millest algas Eesti ja eestlaste ühisidentiteedi loomine? Kus on eesti kultuuri võti?

Maarja Pärl-Lõhmus

Reedel, 25. veebruaril tähistati Viljandi kesklinnas Laidoneri plats 3 majal infotahvli avamisega 150 aasta tagust sündmust – siin vastas Schwalbe hotellis asutasid kokku tulnud 43 kooliõpetajat Eesti Kirjameeste Seltsi.

Seltsi, millest sai alguse aktiivne Eesti kultuuri keskkond, asutajaliikmete hulgas olid C. R. Jakobson, J. Jannsen, M. Weske, J. Adamson, K. A. Hermann, N. Kallas, A. Eisenschmidt, Martin Lipp, H. Wühner, P. Ainson, H. Henno, J. Järv, Grenzstein, Lili Suburg, Hugo Treffner, õpetaja Sokolowsky jt.

Neli aastat hiljem kirjutab Eesti Postimees (18. veebruaril 1876):

Eesti Kirjameeste Seltsil siiamaale 164 liiget, kelle seas iga seisuse inimesi on.

Eesti Kirjameeste Selts on aga iseenesest nii kasulik, tulus ja tarviline ühendus, kui meie teist paremat ei tea.

Kes temast teadmata viisil veel osa ei võta, sellele ei mõista me lühidalt muud ütelda, kui: tule ja vaata! Meite arvates ei peaks keegi, kes vähegi oma rahva vaimuhariduse edenemist

ja kirjavara kasvamist sallib ja soovib, niisugusest seltsist mitte eemal seisma!

Eesti Kirjameeste Seltsi edasine tegevus kulges nii Viljandis kui rohkem ka Tartus, kus tegevus laienes erinevates suundades, mida kõike kultuuri vundamendiks vajati.

Kesksed Kirjameeste Seltsi tegevussuunad 1870ndatel aastatel*

Seltsi esimesi ettevõtmisi oli ühistel koosolekutel kõnede pidamine ja arutamine, koosolekute protokollimine.

Aasta hiljem alustati aastaraamatute avaldamist; ühtekokku avaldati 18 aastaraamatut (ca 1850 lk).

Aastaraamatute rolli ühiskonna ja hariduse arutamisena on raske üle hinnata. Aastaraamatuid levitati üle Eesti ning Peterburis.

Näiteks kolmandas aastaraamatus 1876 on lugu “Pääst kirjutamisest”, millega innustatakse õpetajaid ja õpilasi iseseisvalt oma mõtteid kirja panema (üleskutset tuleks vaadata ilmaliku mõtteilma kujundamisena).

Lisaks aastaraamatutele üllitati Seltsi Toimetisi (üle 100 nimetuse).

Selts kasvatas rahva organiseerumise tahet ja oskust: kujunesid uued seltsid, kirjutati palvekirju, korraldati valimisi, alustati üle-eestilisi rahvaluule kogumise aktsioone.

Selts lõi ja kujundas kultuuritraditsioone ja -harjumusi, manifesteeris kultuuri eksistentsi, väärtustas oma-kultuuri olemasolu ja loovust, kujundas eestluse alused, eestluse vaimse sfääri ja maailma.

Selts arendas kooli, koolitas koolmeistreid, andis välja eestikeelset kirjandust ja õpikuid, sh emakeele, mate-maatika, loodusteaduse, geo-graafia, füüsika, usuõpetuse jt õpikuid.

Selts lõi pinnase ühiskonna kiirele arengule, oma maal peremeheks saamisele ja omariikluse mõttele. Selleks paigutas eestluse saksa- ja vene jõujoonte vahele jõuduandval vägevust kasvata-val viisil.

Selts pakkus päevapoliitiliste olukordade lahendamiseks keskkonda ja foorumit. Seltsi enda liikmeskond oli kooskasvamise järel jagunenud, lahknenud eri suundadesse ning kasvanud sealt edasi uuteks kultuurisuundadeks (sh Jakobsoni ja vanema põlvkonna tüli 1881).

Selts avardas eestlaste maailmapilti, tõlkis maailmakirjandust eesti keelde (sh soomlaste eepose “Kalevala”), tutvustas autoreid ning avaldas kriitikat.

Selts toetas Jakob Hurda 1888. aasta üleskutset eestlaste vanavara kogumiseks, kogus rahvaluulet, rahvalaule ning pani aluse suurtele rahvaluulekogude publikatsioonide sarjadele (Hurda “Vana kannel”, Mihkel Veske “Eesti rahvalaulud”, Jakob Kõrvi “Eesti-rahva muistejutud ja vandkõned”, Jakob Kunderi “Eesti muinasjutud” jt).

Selts pani aluse Eesti ajaloo kirjutamisele, sidus Eesti loo maailmaajaloo konteksti.

Selts on algusest peale koondanud kirjasõna, loonud oma raamatukogu, arhiivi, käsikirjade kogu, noodi-kogu, fotokogu.

Selts on loonud oma kultuuri hierarhia, mille tipus on eepos “Kalevipoeg” koos autor F. R. Kreutzwaldiga, kellele on kuulunud Seltsi eriline aujärg.

Selts on olnud järgmiste kultuuriliste ja poliitiliste seltside eelkäija, sh Eesti Kirjanduse Selts (1907), Eesti Rahva Muuseum (1909), Eesti Vabariik (1918), Tartu Ülikool kui emakeelne rahvusülikool, 1919), Eesti Kirjanike Liit (1922).

Selts lisas rahvale enesetunnetust ja eneseväärikust (auliikmete valimine), õpetas võrdväärset suhtlemist (koostöö Soome Kirjanduse Seltsi, Läti Kirjanduse Seltsi, Eestimaa Kirjanduse Seltsiga Tallinnas, Läänemeremaakondade Ajaloo ja Muinsuse Seltsiga Riias).

Selts arendas edasi eestikeelset ajakirjandust: aja-lehtede Sakala ja Olevik asutamised lisasid õiguse ja poliitika teemasid ning poleemikat. Ajakirjandus-väljaanded said ühiskonna elu vedajaks ja kujundajaks.

Selts on olnud emakeele – eesti keele ja sõnavara arendaja. Selts võttis eesti keele arendamise ja korraldamise enda ülesandeks. Eesti keele arendamisel oli pidevalt eeskujuks saksa keel, mis võimaldas nõtkelt mõtete esitust, see pidi olema võimalik ka eesti keeles. Keelt ja sõnavara asuti teadlikult täiendama võõrsõnade ja laensõnadega soome keelest.
Selts oli noorte tegusate inimeste kasvatamise keskkond ja noore põlvkonna eeskuju (Jaan Tõnisson jt).

Kirjameeste Seltsi tähenduse ajas sõnastas Jakobson aastal 1881:

„Elagem elavamalt tulevikule!

Seeläbi elame ka elavamalt oma oleviku paremat elu.“

1870ndad oli üldisem Eesti seltside vundamentide kümnend

Ühistööl on olulised mõlemad, nii praktiline ja kui vaimne suund.

Aastal 1868 pöördus ehitusettevõtja Jaan Tammann J. V. Jannseni poole mõttega, et asutada eesti põllumeeste seltse. J.V. Jannsen esitab 1870. aastal kinnitamiseks esimesed põllumeeste seltside põhikirjad ning asutatakse põllumeeste seltsid Tartus ja Pärnus; aastal 1871 Viljandis ja Võrus; aastal 1876 korraldab C. R. Jakobson juba Eesti põllumeeste seltside ühise koosoleku Viljandis.