Ta võib sloveenlannaga küll abielus olla, kuid Donald Trumpil paistab Euroopa soolikas muidu põhiliselt puuduvat. See tundub kuidagi ebaharilik olevat, kui arvestada faktiga, et tema esivanemad on Saksamaalt js Šotimaalt pärit. Pole ka välistatud, et Trumpi jahe suhtumine NATOsse on tingitud teistest asjadest, nagu näiteks presidendi venelembelisusest.
See viimane lause tahab küll kohe täiendamist tähenduses, et meil pole vaja olla automaatselt russofoobid, küll aga suhtuda allergiliselt sellesse Venemaasse, mida Vladimir Putin kahekümne aastaga kokku klopsinud on, ja skeptiliselt-ettevaatlikult Putinisse enesesse, kelle mõttemaailm pärineb KGBst. Nagu teab iga inimene, kes on vähegi tuttav John le Carré romaanide nn. “Karla” triloogiaga (“Tinker Tailor Soldier Spy”, “The Honourable Schoolboy” ja “Smiley’s People”), kuulub Vene luure töömeetodite sekka inimeste nõrkade külgede väljaselgitamine koos nende isikute nuhkideks ja agentideks pööramisega. Vladimir Putini töö Dresdenis seisnes konkreetselt agentide juhtimises ja Vene luure ülesanne nii tollal kui ka praegu üldisemalt on vastaste nõrgestamine.
Pole mõtet siin teoretiseerida selle üle, kui kaugele Venemaa kui “vastuluureriigi” käsi on tegelikult suutnud ulatuda Ameerika ja paljude teiste riikide siseasjades. USA sees käib aktiivne vastuste otsimine nendele küsimustele. Et Venemaa suudab sekkuda Putini käe all paljude naaberriikide ja ka kaugemal asuvate maade eludesse, peaks igatahes selge olema igale maailma arengutele vähegi silma peal hoidvale inimesele.
Donald Trump külastas Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni peakorterit Brüsselis nädalapäevade eest mitte stiilis “veni, vidi, vici”, vaid valmistas seal pettumuse. Mitte, et me poleks selleks sisemiselt suuresti valmis olnud, kuid siiski!
Kui püüda jääda lihtsate sõnastuste ja mittekeeruliste mõtete juurde, siis mida tahab Kreml üle kõige? Kindlasti üks tema esimestest soovidest on, et NATO pakiks pillid ehk õigemini relvad kotti ja läheks laiali. Ja kui mitte laiali, siis osutuks nõrgaks või siis juhtuks see, et NATO saaks uued suunised ja sihiasetused oma algupärase ülesande ehk missiooni arvelt.
NATO on mäletatavasti kollektiivne kaitseorganisatsioon, mida võiks ka suureks liikmesriikide vaheliseks truudusevandeks nimetada. Sellel oli ja on endiselt üks selge funktsioon: heidutada vastaseid – eriti aga Venemaad – tungimast NATO liikmesriikide territooriumeile. Ning vajaduse korral neid vastaseid ka tõrjuda. Praegu on vajadus selle suutlikkuse järele sama suur kui külma sõja ajal, igatahes kindlasti mis puutub Poolasse ja eriti veel Balti riikidesse.
Seda kummalisemana mõjus selline NATO tippkohtumine Brüsselis, mille peamiseks ülesandeks oli anda võimalus kõigele suruda Donald Trumpi kätt ja öelda tere, kuid kus välditi Venemaa, Venemaast lähtuvate ohtude ja venelaste pahanduste mainimist iga hinna eest, kui mitte öelda et lausa paaniliselt. Ikka selleks, et venesõbraliku Ameerika presidendi hari turri ei läheks.
Praegu ei tundu midagi veel väga katki olevat. NATO on suur organisatsioon, mis toimib automaatselt edasi, kui midagi dramaatilist tulevikus just juhtuma ei peaks. Võimalik, et Donald Trump jääb ametisse veidi alla nelja aasta, et venelased ei käi naaberriike militaarselt torkimas, et Washingtoni tuleb siis keegi uus, ja et elu läheb lihtsalt edasi. Kuid on ka võimalik – seda paistab soovivat härra Trump – et NATO väed koondatakse islami pühasõdalaste vastu, ja et kõik muud tegevused lastakse silmast. Aga võib ka juhtuda kas põhjakorealaste ässitamisel või tingituna Valge Maja uue peremehe impulsiivsusest, et NATOs kogetakse suurt reservväge, mida tahetakse paisata sõtta kas Iraani või Põhja-Korea vastu. Kui iraanlased või põhjakorealased ei ründa just ühe või teise NATO liikmesriigi territooriumi, kujutaks selline käitumine endast NATO väärkasutamist. Kordan üle: NATO algupärane eesmärk oli kaitsevalli moodustamine venelaste rünnakute vastu, ja selle juurde peaks see organisatsioon oma esmase ülesande poolest ka jääma.
USA ei olnud ainult NATO hälli juures – Washington aitas NATOt ka eostada. Kõik ülejäänud NATO 28 liiget võivad olla tublid ja toredad (tegelikult tuleb küll välja, et mitte kõik ei panusta kaitseettevalmistustesse nagu nad lubanud on), aga just Ameerikal on alati olnud eriline roll selles organisatsioonis. USA on ikka olnud juhtoinas, kes hoiab kätt roolil ja aitab anda NATOle suuna, mõtte ning sidususe. Nüüd äkki on tunda selle käe puudumist kõige kõrgemal tasemel. Heas sõjaväelises organisatsioonis pole selline tragöödia lõplik, sest meremehed-sõdurid on koolitatud üle võtma, kui juht saab lahingus surma või tuleb välja, et ta ei ole oma ülesannete tasemel. Probleem ise jääb meid aga edasi häirima.
Viimati omasid venelased sellist mõjuvõimu Valges Majas perioodil, mil Franklin Delano Roosevelt ja tema nõustaja Harry Hopkins seal elasid. Siinkirjutajal tundub oht 2017. aastal aga suurem olevat kui Stalini ja Teise Maailmasõja ajal.
Loodus ei armast tühja kohta. Vladimir Putin on käinud juba kohtumas Prantsusmaa uue presidendi Emmanuel Macroniga. Jälle otsitakse koos Venemaa ainuvalitsejaga nn “restart” nuppu. Ent veel hullem, nüüd et Brexit on hoogu sisse saamas ja Trump umbusklikult Euroopas käinud on, on see, et idasakslase instinktidega Angela Merkel kipub Euroopa militaarse julgeoleku ohjasid nüüd enda kätte võtma. See on aga laevuke, milles ka Eesti juhtub asuma.
Jüri Estam
