Aasta pärast Jüri Kuke hukkumist, 27. märtsil 1982 tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Vabadusraadios ettepaneku hakata Eestis mainitud päeva tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päevana. Selle päeva aulakonverentse on Tartus korraldatud alates 1997. aastast. Mälestusüritusi Jüri Kuke auks on korraldatud ka mujal, kuid vaatamata korduvatele taotlustele pole Eesti parlament ega ka valitsus soostunud 27. märtsi riiklikuks tähtpäevaks tunnistama.
Asenduseks on leitud nn vastupanuvõitluse päev, mida riikliku tähtpäevana on tähistatud alates 2007. aastast. Nii ka käesoleval aastal ja koguni suurejoonelisemalt kui senini. Isegi peaminister Andrus Ansip väitis selle päeva puhul tehtud avalikus pöördumises, et meelekindluse ning usuta iseseisvusesse pole loodud ega üles ehitatud ühtki vaba riiki (Postimees 22. 09.).
Paradoksaalselt langeb see päev kokku vähemalt välismaal tuntuima Eesti vabadusvõitleja Mart Nikluse sünnipäevaga. Tema arvates tähistatakse seda päeva seniajani tendentslikult ja sovetlikus vaimus. Sõnadetegemisega Otto Tiefi valitsuse ja muu sarnase taustal sisendatakse avalikkusele, nagu poleks okupeeritud Eestis mingit antisovetlikku vastupanuliikumist üldse olnudki. Kas mõnda 1945.-1991. aastatel vastupanuvõitlusest osavõtnut kommunistlikule okupatsioonirežiimile tänapäeval kuskil ka nimepidi mainitakse või valitsuse pidulikule vastuvõtule kutsutakse? Missugune oli kompartei ja KGB roll vabadusvõitluses või selle mahasurumises? Küsimusi oleks tõepoolest palju: jäetakse mulje, nagu oleksid need „tõelised vabadusvõitlejad” olnud just kollaboratsionistid, kes Kremli ees lömitades südames Eestile vabadust lootsid ja selle lõpuks ka tõid. Dissidendid ja teisitimõtlejad nende püüdlusi muudkui segasid, mistõttu seesuguseid „äärmuslasi” kui ebameeldivaid takistusi tuli kõrvaldada ja „ühiskonnast ajutiselt isoleerida”.
Tähistatakse ka juubeleid. Siin ilmutab kasvavat tendentsi leida ümmargusi numbreid Venemaa (vahepeal N. Liit) ja Eesti kuulsusrikkast ühisajaloost. Erilise heameelega meenutati paari aasta eest 1980. aasta olümpiamängude 30. aasta juubelit, rõhutades nende suurt kasu Eestile, eelkõige Tallinnale. Mis sellest, et paljud lääneriigid (eriti USA) Tallinnas korraldatud purjeregatti boikoteerisid, soovides oma osavõtmatusega mitte tunnustada Eesti seaduslikku kuulumist N. Liitu.
Käesoleval aastal meenutas Eesti meedia Borodino lahingut 1812. aastal, mida küll ei võidetud, kuid mis siiski ei viinud Venemaa alistumisele – lõpptulemuseks oli Napoleoni fiasko. Kuigi „Punapart“ Eesti alale ei jõudnud, piirdudes Lätiga, jõudis ometi siia kaja tema sõjakäigust.
Aja jooksul kasvab koguni mõne seesuguse sündmuse tähtsus. Üheks näiteks on Sputniku juubel. Kui 2007. aastal tähistati Venemaal selle 50. aasta juubelit, kajastus see ka Eestis. Maa esimese tehiskaaslase stardi tähistamise puhul 4. oktoobril kirjutab Alo Lõhmus, et ameeriklastes (vist küll ka ajakirjanikus endas) süvendab see valus kuupäev kartust, et USA võib taas olla kosmosevõidujooksu kaotamas (Postimees, 29.09.2007). Esimese võidu saavutas küll N. Liit sputnikut ja esimest inimest kosmosesse lennutades, kuid Kuule jõudmisega 1969. aastal saavutasid ameeriklased soliidse revanši. Nüüd leiab tegelikult aset juba mõningane koostöö. Kuulende kavandavad ka uued kosmoseriigid, näiteks India ja Hiina.
Kui viie aasta eest räägiti Sputniku juubelist suhteliselt tagasihoidlikult, mõjub üllatusena, et nüüd tähistati mitte kuigi ümmargust 55. aastapäeva hoopis suurejoonelisemalt. Sellega seoses korraldati Tallinna Tehnikaülikooli muuseumi ja Tartu Tähetorni eestvedamisel mitmeid põnevaid üritusi. Neist võiks mainida pealinnas toiminud kokkutulekut „Sputniku päev – 55 aastat esimese Maa tehiskaaslase kosmoselennust”, kus kosmoseteemadel võtsid sõna Riigikogu esimees Ene Ergma ja TTÜ teoreetilise füüsika õppetooli vanemteadur Vladislav-Venjamin Pustõnski. Tartu Tähetornis toimus astronoomialoeng sputniku eelloost, milles Tartu Observatooriumi vanemteadur Uno Veismann arutles, kuidas suutis sõjast nõrgestatud ja tehniliselt mahajäänud N. Liit USA’d edestada, viies esimesena maailmas tehiskaaslase Maa orbiidile. Kuulutati välja koolilaste joonistusvõistlus „Eesti aastal 2057 – milline võiks Eesti välja näha sputniku 100. sünnipäeval”?
Kommenteerijad küsivad: kas endiste liikmetena ”nõukogude rahvaste vennalikus peres” tohime praegu uhkust tunda sellegi üle, et olime ju ise veel hiljuti nõukogude inimesed? Kas on kavas ka Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 95. aastapäeva väärikas tähistamine Eestis?
Unustusse on vajunud üks kaugem tähtpäev. 1700 aasta eest – oktoobris 312 – lõi Rooma keiser Konstantin oma rivaali Maxentiust ja rajas sellega tee Lähis-Idast pärineva kristlaste ususekti tunnustamisele riigiusuks. Nüüd rajab teed Euroopasse üks noorem Lähis-Ida ususekt.
Vello Helk
