Mitte alati pole lihtne õigesti käituda. Vahel me ka ei tea, kuidas see õigesti käitumine välja näeb. Me lükkame oma tegemisi tihti edasi, lootes, et kõik laheneb iseenesest.
Minu onunaine Austraalias, Vilma Polikarpus, suri hiljuti. Onu Uno, kes on üle 90 aasta vana, katsus minuga kontakteeruda, aga kummalisel moel ei saanud ta mind kätte ei Skype´i ega Facebooki kaudu. Kadus ära ka mu pojapoja nimi ja aadress neist kommunikatsioonivahenditest ja isegi oma naisega Tallinnas ei saa ma enam skaipida. Onutütar Merike helistas mulle Austraaliast juba siis, kui ta ema sai esimest korda insuldi.
Merike palus, et ma helistaksin tema isale õhtul, kui Sydneys on kell 7. Ootasin selle aja ära, aga ühendust ma onuga Skype´i teel ei saanud, ka mitte telefoniga helistades. Kontrollisin telefoninumbreid mitu korda, helistasin ka Austraaliasse sealsele telefonioperaatorile ja küsisin, mida ma küll valesti teen, et ühendus ei toimi, aga targemaks ei saanud ma ikkagi. Jätkuvalt sain ma oma helistamise peale vastuseks: „Number, millele te helistate, ei ole saadaval.“
Järgmisel päeval helistas Merike mulle uuesti. Ma vabandasin tema ees, et mulle antud number ei töötanud ja ma ei saanud tema isaga seepärast rääkida. Merike andis mulle uuesti numbri ja lisas juurde õpetussõnad, kuidas Austraaliasse helistada. Ometi ei aidanud seegi ja onuga kontakti ma ei saanud. Nende päevade ajal, mil mina järelejätmatult onuga ühendust proovisin saada, onunaine Vilma suri.
Onunaist Vilmat ma väga hästi ei tundnud. Merikesega olin kohtunud juba siis, kui ta oli teismelise tüdrukuna Lakewoodis, kuhu ta tuli Kanadas toimunud skautide ja gaidide suurlaagrist. Meist said päris head sõbrad ja mitu aastat olime temaga kirjavahetuses. Minu isa kaitses teda väga, kinnitades, et ta vastutab oma vennatütre eest, kuna mina ja mu sõbrad ei ole küllalt usaldusväärsed.
Merikesel on minuvanune vend, keda ma ei ole kunagi kohanud. Aga onu Uno käis küll Ameerikas pärast minu isa – oma venna – surma. Kui ma hiljem kohtasin teda veel Kanadas Estol, ei uskunud ma oma silmi – nii väga meenutas ta mulle mu isa. Minu isal oli Parkinsoni tõbi ja ta vananes kiiresti, onu Uno meenutas isa ajal, mil ta oli veel noor ja terve. Onu Uno peatus meie juures mitu päeva. Kui ta ära läks, oli mul tunne, nagu ma oleksin oma isa teist korda kaotanud.
Onu Uno oli Eesti lennuväes lendur. Pärast sakslaste tulekut sai temast Luftwaffe piloot, leitnant.
Mina sündisin juba põgenikelaagris Saksamaal Lübeckis. Isa ja ema lähedaste sõprade peredega olime nagu üks suur pere. Ma mäletan tädi Ellenit, tädi Hildat, tädi Deesit, onu Harrit, onu Kaljut ja teisi.
1960. aastatel lubati minu isapoolne vanaema Nõukogude Liidust välja oma laste juurde. Esialgu läks ta oma poja juurde Austraaliasse ja elas koos onu Uno ja tädi Vilmaga Sydneys. Mõne aja pärast tuli ta meie juurde Ameerikasse ja elas seal surmani. Vanaema on maetud mu isa kõrvale Lakewoodi. Ema aga soovis, et ta maetaks oma vanemate kõrvale Eestisse. Koos oma õega matsimegi ta põrmu Viljandi surnuaiale.
Mul on kahju, et ma tean nii vähe oma Austraalias elavate lähisugulaste kohta. Ma isegi ei tea, kui palju lapselapsi onu Unol ja tädi Vilmal on. Isegi mõned lihtsad kirjakesed oleksid nüüd olnud tänuväärseks täienduseks mu teadmistele oma lähedastest. Palju fotosid, mis on vanematest järele jäänud, on dateerimata, puudu on nende taga ka nimed, kes neil piltidel on. Nüüd ongi hilja kelleltki enam midagi teada saada. Ka tädi Vilmaga oleksin tahtnud lähemalt tuttavaks saada, aga olen sunnitud nüüd ütlema – puhka rahus, kallis tädi!
Skype ei tööta mul tänaseni ja onu Unoga pole ma ikka veel rääkida saanud. Peaksin oma koduse tehnika korda tegema ja mitte ootama, et see probleem laheneb iseenesest.
Viido Polikarpus
