Paljudele laulupeolistele, kes on harjunud väravast piletit ostma, tuli ebameeldiva üllatusena pühapäeval tund enne peakontserti edastatud pressiteade, et piletite müük lõpetati nii internetis kui väravates. Avalik pahameel, mis järgnes, polnud suunatud mitte piletimüügi lõpetamisele – eks me kõik teame, et Lauluväljak pole kummist – vaid sellele, et piletite müügi lõpetamine polnud kordagi jutuks tulnud.
Esimest korda laulupidude 150 aasta pikkuses ajaloos lõpetati piletimüük niimoodi enne peakontserti. Otsuse tegi peakomitee tund enne kontserdi algust väidetavalt inimeste turvalisusest lähtuvalt. Miks sellisest võimalusest, et piletid otsa võivad lõppeda, enne avalikkusele teada ei antud? On ju teada, et enamus kohalikke inimesi ja vist enamus tallinlasi pole kunagi laulupeo piletit eelmüügist ostnud, vaid ikka värava juurde kohale jalutanud. Üks põhjus kindlasti ka selles, et vähesed meist jaksavad korraga 7-8 tundi kestvat kontserti kuulata.
Seni oli laulupeo pileteid müüdud tempoga kuni 2000 piletit nädalas ning esimese kontserdi õhtuks oli pileteid müüdud umbes 50 000. Järgmiseks hommikuks oli müüdud veel 10 000 piletit.
Kui laulupeo korraldajate operatiivstaap pühapäeva ennelõunal koosolekut pidas, oli koosoleku algusest jõudnud mööduda vaid 20–30 minutit, kui ühtäkki märgati, et koosoleku ajal on ära müüdud veel 2000 piletit. Sellist müügitempot ei osanud keegi ette näha.
«Viimase hetke piletimüügi tempo oli nii meeletult kiire ning see kasvas veelgi, seetõttu tuli ka otsus müük lõpetada niivõrd hilja,» ütles laulupeo piletimüügi projektijuht Hanna Jõgis Piletilevist.
Esimest korda laulupidude ajaloos said piletid otsa. Lauluväljakul oli selleks ajaks 44 000 esinejat, lisaks ilma piletita väikelapsed, kaupmehed ja kõik korraldajad ning umbes 62 000 pileti ostnud pealtvaatajat.
„Need otsused, mis eile operatiivstaabis osalejate turvalisuse tagamiseks sündisid, olid rasked aga vajalikud,“ selgitas Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA teabejuht Sten Weidebaum esmaspäeval, 8. juulil toimunud pressikonverentsil. Mees vabandas inimeste ees, kelle plaanid said rikutud, kuid rõhutas, et olukord oli erakordne. Kui tavaliselt lahkub pärast esinemist väljakult iga viies laulja või pillimängija, siis seekord jäid kõik pärale ning seetõttu ei saanud rohkem rahvast lihtsalt sisse lubada.
Meditsiiniteenistuse, päästeameti ja politsei esindajate sõnul on kriitiline piir lauluväljaku territooriumil 100 000 inimest, misjärel ei ole võimalik enam tagada operatiivteenistuste tööd väljakul – läbi- ja juurdepääs pääste- ja meditsiiniteenistustele ning abivajajateni.
Piletimüügi lõpetamine oli õhus ka juba 2014. aasta laulupeo ajal, kuid siis tegudeni ei jõutud. Paraku ei olnud sellest kordagi meedias ega avalikkuses enne praegust laulupidu juttu, et piletimüük võib lõppeda või Lauluväljak täis saada.
Kes seekord õnnelikuna peole pääses võis tõesti tunnistada, et niipalju rahvast pole laulupeol väljakul kunagi enne olnud ja et liikumine paigast paika, mis juba 2014. aasta kuumuses oli raskendatud, oli praeguses inimmassis praktiliselt võimatu.
Ja kuigi enne taasiseseisvumist 11. septembril 1988 olevat Lauluväljakule mahtunud peaaegu kolmandik eestlastest ehk ligi 300 000 inimest, peab enamus eksperte seda numbrit müüdiks ning kriitiline piir olevatki seal 100 000 kandis.
Aga suur osa piletita jäänuid kasutas leidlikkust, et siiski peole pääseda – kaasa arvatud allakirjutanu, kes Kadrioru elanikuna on seni alati väravast pileti ostnud.
Nimelt saadi käepaelu tuttavatelt lauljatelt või osalistelt, osteti olemasolevaid pileteid internetist (pakkumise hind olevat päris kõrgele tõusnud) või nagu kirjeldas Õhtuleht, sooritati jõu- ja ilunumbreid: “Inimesed ronisid üle aedade, peenemad noored pressisid end avadest läbi ning kannatlikumad rutjusid end läbi Lasnamäe nõlval paikneva padriku, et peoplatsile pääseda.” Kuidas keegi. Sest ega pidu pidamata ei jäänud.
Kärt Ulman
