Uku Suviste tegelemas Viido lauludega. Autori fotod
Eelmisel nädalal käsin ma oma kasupoja Uku Suviste kodustuudios Tallinnas, et teha demo oma kahest laulust. Olen teinud kaks albumit – „Self Portraits“ ning „Vanad ja uued laulud“. Viimasel laulan ma koos oma õe Piaga mitmeid ameerika laule, mille sõnad on eesti keelde tõlkinud minu ema 1970. aastatel. Taustalauljateks olid tookord Uku Suviste ja Meribell Müürsepp. Ja keda huvitab kunagine „Võsalaulu“ saade, siis minu laulu selles saates saab kuulata internetis aadressil https://www.youtube.com/watch?v=6eNdVSuxILI. Laulu pealkiri on “Heli laul/Estonian Woman”, mis on pühendatud minu naisele ja mida ma esitasin Eesti Majas. Videol on näha ka Heli tütart Inget koos ta sõbrannaga.
Olen vahel saanud aidata Ukut, kui tal oli tarvis tõlkida oma laulu sõnu inglise keelde. Aga nüüd oma kahte laulu ei tahtnud ma ise laulda, tahtsin, et keegi teine neid esitaks, aga samas koos korraliku heli ja arranžeeringuga. Mu senised kaks CD-d olid valminud Margus Martmaa stuudios. Tal oli väike telefoniputka moodi helikindel ruum, kus ma seisin ja laulsin mikrofoni, tema istus muljet avaldava helipuldi taga, kus oli rohkesti nuppe. Tol ajal lindistasime ka minu laulu „Rainbow“ („Vikerkaar“), mida hiljem laulab ühel oma plaadil ka Karl Madis.
Ma mäletan stuudioid enne arvutiteaega. Siis olid need tohutu suured ruumid, täis arvukaid tehnilisi töötajaid. Uku kodustuudios oli ainult Apple´i arvuti laua peal, millega oli ühendatud klahvistik. See oli kõik, mida ta vajas. Laulsin Ukule oma laulu üks kord ette, saates end ise klaveril, ja pärast seda tegi kõik ülejäänu juba Uku. Lõpuks ei tundnud ma oma laulu enam peaaegu äragi, nii hästi oli Uku lisanud sellele taustapille.
Kõik see tuletas mulle meelde, kuidas 1970. aastatel üks rikas IT-boss tellis minult oma beebi portree. Beebi oli Kolumbiast lapsendatud. Ta tahtis portree kinkida oma naisele jõuludeks. Mulle anti ette foto beebist, kes piilus tekikese alt välja, käed põse all. Nii et beebi nagu beebi ikka, kuigi ta tundus mulle kuidagi imelik. Kuna jõuludeni polnud enam palju aega, siis alustasin kohe. Üsna pea sain aru, et olin jäänud hätta. Ükskõik, mis ma ette ei võtnud, nägi lapsuke maalil ikka välja nagu president Nixon. Pidin midagi välja mõtlema. Sättisin siis lapsukese värviliste põllulillede ja liblikate keskele, linnud lendamas selge sinise taeva all. Kui ma siis maali lõpuks paar päeva enne jõule üle andsin, ei osanud ma midagi head asjast oodata. Aga tellijale see muudetud interjöör lapsukese ümber meeldis!
Heiki Vaheri koomiks.
Käisin ka Kolga-Jaanis, kus me kohalikus pubis mälestasime hiljuti lahkunud Peeter Ristsood koos tema endise abikaasa Juta Ristsoo ja paljude Peetri sõpradega. Peetrist oli saanud kohalik kuulsus, mul oli hea meel näha, kui paljud temast lugu pidasid. Peetri tuhk oli urniga aknalaual, tema kaabu selle peal ja päikeseprillid ees – nii oli ta ka ise sel õhtul kohal. 20. juulil mälestatakse Peetrit ka Tallinnas.
Juta praegune elukaaslane on karikaturist Heiki Vaher. Heiki näitas mulle oma töid ja kinkis ka oma viimase koomiksite raamatu – „Horn Devil and Bloody Mary“. Nägin, et ta töötab ikka vanal meetodil – sulepea ja tindiga. Arutasime selle üle, mis võimalusi pakuvad arvutid, aga siis ma äkki taipasin, et vahel on tulemused paremad, kui töötada vanamoeliselt. Inimesi, kes seda suudavad, jääb ikka vähemaks ja vähemaks.
Aga ikkagi on mul hea meel selle töö üle, mida Uku minu kahe lauluga tegi – arvutite abil.
Viido Polikarpus
