Huumorimuuseum Purkus Huumorikonverents Kirjandusmuuseumis
Maarja Pärl Lõhmus
Jüri Reinvere, Saksamaal elav helilooja, kirjutab 20. mail:
“Eestlastel on terve hulk haruldasi omadusi. Näiteks nalja teha seal, kus teised rahvad naljategemise lõpetavad. Peale mõnede üksikute repliikide ei heida oma valitsejate üle nalja ei inglased, ei sakslased – soomlastest rääkimata. Elades väljaspool Eestit, kujunevad need omadused tihti kindlateks klastriteks, nagu oleks nad ära liigitatud ja neile loodusseadused kehtestatud.”
Eelmisel nädalalõpul pidasid Eestis konverentsi Euroopa humoristid, üks päev – pühapäev – peeti konverentsi Purkus, Eesti Huumorimuuseumis.
Huumorimuuseum Purkus on Eesti kultuuris oluline, ehkki kultuuri pealiin võib seda pidada marginaalseks ja alternatiivseks, põhikultuuri mittekuuluvaks.
Nii ongi läinud näiteks Kulka (Kultuurkapital) tegevustoetuste määramisel, kus huumorit ei ole peetud täisväärtuslikuks kunstivaldkonnaks. Tegemist on kultuurivastuoluga, kultuuridissonantsiga, sest mitmed väga head kunstnikud on end teostanud ka šaržide, karikatuuride ja huumorikirjanduse loomingus.
Kuidas küll tänapäeval, mil on tõeline žanrite rohkus ja kanalite rohkus, üks nii tugevalt ühiskonda mõjutav valdkond on justkui välja arvatud?
Kas see võib olla sovetiaja pärand vabas Eestis?
Sovetiaja nn rajasõltuvusi – path-dependence’i olukordi on Eesti kultuuris kahjuks veel mitmeid, selle hulgas on vaeslapse seisus just huumorikunst. Käib justkui edasi see pidev karistamine, nagu oli huumori ja humoristi saatus sovetiajal…
Sellise huumorihirmu jätk tuleb kindlalt katkestada.
Mille üle eestlane on naernud?
Eestlased on naernud juba muistsetel aegadel, talletusi on 19. sajandi keskelt, see on eraldi teema.
Sovetiaja nalju vahendas kaks korda kuus ilmunud ajakiri Pikker, mis regulaarselt hakkas ilmuma 1957.
Ehkki algselt oli Pikker praktiliselt propagandavahend, siis 1970-ndatel hakkas huumor seal muutuma tunduvalt vabamaks ja ajakiri saavutas oma tipu 1980ndatel. Huumoriajakiri ilmus 70 000 eksemplari tiraažiga 2 korda kuus.
See on olnud kõige suurema levikuga ajakirjandusväljaanne ENSV-s.
Andrus Tamm, Eesti Huumoriliidust:
“Taasiseseisvumise ajal suutis Pikker püsida kuni 1995. aastani, kuid siis ei pidanud see enam konkurentsile vastu ja suleti.
Soovimata nõukogude aega idealiseerida, kuid plaanimajanduse ajal oli huumori järjepidevus parem.”
Eesti kultuuris on olnud aastakümned vene sovetivalitsus, kes oli naljade suhtes ülitundlik, nalju kontrollis too oma kommunistliku partei propagandaosakonna kaudu. Kui huumoriajakirja Pikker taastamisel 1957-1962 andis seda välja Ajalehtede ja Ajakirjade Kirjastus, siis aastatel 1962-1990 andis huumoriajakirja Pikker välja EKP Keskkomitee Kirjastus.
Huumor sovetisüsteemis on olnud keeruline. Seda on püütud parteiliselt lõputult kontrollida, huumor ja satiir pidid lisaks toimetusele läbima veel kolm tsensuuri, viimane kolmas eesti nalja tsenseerimine käis Moskvas.
Rahvas aga ootab ja vajab huumorit. Tsensuurile vaatamata on huumoril, naljal, satiiril Eesti ühiskonnas väga eriline koht – huumor on kõige oodatum ja nauditavam tekstiliik.
Seda, mille üle on naerdud, püüavad teada saada eesti huumori uurijad.
Vaadake näiteks täissovetiajal, 1980ndate keskpaigas, eesti inimeste temaatilisi ootusi ja eelistusi ajakirjanduses. Näeme, et 1983. aastal oli välispoliitika vastu huvi 63% elanikel, Eesti elu 78%, noorte teema 64%, maaelu 68%, sport 53%, tervis 70%, muusika 82%, kirjandus 68%, krimi 71%, tehno 55%, mood 62%, kodu 68%, kunst/teater 81% ja huumor 91%. Seega, 1983. aastal on olnud huumor ajakirjanduse kõige oodatum ja huvipakkuvam teema. Näeme, et teemade huvide rida muutus kohe, kui Eesti NSV süsteem nõrgenes ja ajakirjandus sai vabamaks. Näiteks aastal 1989 on pilt hoopis teine – elu on nii põnev, et huumorihuvi on kukkunud 53% le. 1989 oli tõusnud aga huvi muusika (81%), Eesti elu (100%) ja kodu (87%) teemade vastu. (Tabel viidetes lk.11).
Eks huumor on olnud ühiskonna vaimne ja intellektuaalne mäng kui vaimsuse lahinguväli.
Eks huumor on kandnud ühiskonnas funktsiooni, on olnud protesti vorm.
Eks huumor on kandnud ka võimu ja vaimu eritlevat rolli – see on olnud avaliku sfääri hierarhiasuhte element.
Eraldi teema ongi naer totalitaarses süsteemis, millest ma rääkisin Eestis toimunud huumorikonverentsil. Sel teemal edaspidi pikemalt.
Ise pean ühiskonnas reaktsioone ja emotsioone tõeliseks ühiskonna seisupidajateks, sest naer ja nutt näitavad erinevaid olukordi.
Totalitaarsüsteemis näeme, et naer aga on väljendanud vaimsust ka võimu vägivalla tingimustes.
Seepärast suletud süsteemis on vabastava naeru mõju tohutu tähtsusega.
Huumorimuuseum püüab Eesti huumorilugu talletada ja uutele huvilistele kättesaadavaks teha.
Huumorimuuseumi üks looja on olnud Huumoriliit.
Eesti Huumoriliit
Eesti huumorit elavdavad ja ka talletavad Eesti Huumoriliit ja Eesti Huumorimuuseum Purkus.
Eesti Huumoriliit loodi 1990. Huumoriliit ühendab huumoritegijaid. Liidu loojateks olid siis Raimo Aas, Rein Tomingas, Hardi Tiidus, Harald Zharens, Lembit Sibul (tegevdirektor), Mati Jakson ja Toivo Tootsen.
Huumoriliidu tegevus hääbus, aga 2013. aastal otsustati tegevus taastada.
Aastal 2016 asutasid Huumoriliit ja MTÜ Purculi Purku keskuses Eesti Huumorimuuseumi.
Huumorimuuseume on Euroopas ühtekokku 21, maailmas kokku 36.
Näeme, et huumorit ja selle tähendust kultuuris ei ole ühtlaselt kõrgelt hinnatud.
Eesti Huumoriliit on korraldanud rahvusvahelisi kari-katuurivõistlusi ja karikatuurinäitusi. Ilma Huumoriliidu tööta see rahvusvaheline suund kindlasti nõrgeneb ajal, kui huumori osa keerulises maailmas peaks hoopis kasvama.
Huumorinäitused
“Vana ja Uus”, “Linlane naerab”, “Elavad tänavad”, “Juubel – Eesti Vabariik 100”, “Kliimatehnika” jt näitused ka koos Eesti Rahvusarhiiviga ja ajakirjaga Pikker.
Praegu on huumoriliit jälle hääbumise kursil. Midagi võiks maailmas üheskoos ette võtta – maailma eestlased eri paigus, väärtustagem oma huumorit, talletagem seda.
Eestis ilmub praegu huumoriajakiri Pilkaja, mis on veebiväljaanne, Facebookis on Pilkajal 44 000 fänni ja osad postitused jõuavad 100 000+ inimeseni.
Eesti Huumorimuuseum on Purkus olemas.
Huumorimuuseumi külastamisel saate erakordse laengu – siin ongi tallel Eesti ajaloo vaimse ja intellektuaalse mängu üks kullafonde.
Siin me näeme, et eestlased on sõnarahvas, et eestlased on vaimuka sõna rahvas, et eestlastele kokku saades meeldib väga nalja visata ja spontaanne igapäeva huumor ongi Eesti igapäevaelu üks lahutamatu osa.
Me võime öelda, huumorist tunned eestlast. Ja huumor ootab teid külla.
Ulgueestlaste maailmatasemel humorist – Edmund Valtmani pärand
Eestis vajab uuesti pjedes-taalile tõstmist humorist Edmund Valtmani (1914, Tallinn – 2005 Bloomfield, Connecticut) pärand.
Eestis õppis Edmund Viljandis, 1930ndate algul Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis. Ta tegi karikatuure ajalehtedele Sakala, Eesti Sõna, Maa Sõna, Nool, Tallinna Post.
1941 avas Valtman koos teiste karikaturistide Joki (Henn Arvo) ja Eiaga (Evald Reier) Viljandis karikatuuripuhveti, kus iga soovija, sh ka Wehrmachti sõdurid-ohvitserid, said lasta šarže teha.
1943 abiellus Valtman Helmi Grünbergiga, koos elasid nad Helmi surmani 2002.
Valtmanid lahkusid Saksamaale 1944. Viis aastat möödusid Geislingeni DP-laagris. Ta tegi pilte ajalehtedele Eesti Post, Rindeleht, Pildipost ja illustreeris lasteraamatuid. Alates aastast 1949 asusid nad Ameerikasse.
Valtman läkitas oma karikatuure New Yorgi ajalehtedele. 1951 asus tööle The Hartford Times toimetuses, karikatuure ilmus ka New York Times, Washington Post, Time jt lehtedes. 1961 saatis Valtman Pulitzeri konkursile The Hartford Timesis ilmunud karikatuuri “Mees, sulle on vaja samasugust revolutsiooni nagu minul”. See karikatuur tõi 1962 Pulitzeri preemia. Kokku avaldati tema karikatuure sajas riigis. Viimsed karikatuurid valmisid Valtmanil 90-aastaselt. Ta vaimukus, hästi tabatud inimsarnasus avasid tee USA muuseumidesse ja erakogudesse, sh presidentide Harry Trumani, Dwight Eisenhoweri, Richard Nixoni ja Lyndon Johnsoni omadesse.
Viljandi linn on püüdnud elustada Edmund Valtmani pärandit, aastatel 2002-2019 toimusid Viljandis tema-nimelised karikatuurivõistlused.
Needki võiksid jätkuda, kui ulgueestlased ja kodueestlased ühiselt intellektuaalset mängu väärtustama asuksid.
Ehk peaksid kodueesti ja ulgueesti humoristid ja huumorisõbrad koos Eesti Huumoriliitu edendama?
Viited:
- Jüri Reinvere, 20. mai 2023, “Eestlane on teise eestlase motiiviekspert” – https://arvamus.postimees.ee/7778571/juri-reinvere-eestlane-on-teise-eestlase-motiiviekspert
- Allikas: Eesti Raadio Arvutuskeskuse uuring, Eesti Raadio küsitlused 1966-1991.
- Screenshot 2023-05-24 at 14-54-59 Mustandid (10 062) – [email protected] – Gmail.png
- Ajakiri Pilkaja ilmub praegu Facebookis – https://www.facebook.com/search/top?q=pilkaja
- Tegus huumorimuuseumi kontaktisik on Andrus Tamm, e-post: [email protected]
Maarja Pärl Lõhmus
