Vaba Eesti Sõna 28. jaanuari numbris oli Aet Sandströmi sõnavõtt “Olukord Eestis ei tee rõõmu”. Selles kommenteerib Aet praegust Eesti sisepoliitilist olukorda.
Tõepoolest, põhjust on tunda muret, nagu sellele on vihjanud ka “VES” juhtkirjad. Kuna ma pole politoloog ja lisaks elan Eestist kaugel, siis pole mul kohane sealseid probleeme detailselt arutada. Annan laiema vaatepildi, nagu seda olen läbi aegade võinud jälgida (sündisin 1928 Tartus).
Nagu teame, on Eesti minevik olnud üsna karm: sajandeid suurvõimude all – tagurlik tsaaririik ja baltisaksa ülemvõim. Sellest hoolimata loodi 19. sajandil ulatuslik rahvuskultuur – koolid, kirjandus, muusika jne. Oludest tingituna jäid aga puudulikuks poliitika ja sotsiaalteadused. See andis ennast tunda, kui Eesti 1920. a. iseseisva riigina lavale astus. Kedagi otseselt süüdistamata olgu mainitud, et esimese 15 aasta jooksul oli Eestis 21 valitsust! 1934 toimus vapside ülestõus, mille tõttu president K. Päts pani maksma range riigikorra. See rõhutas küll isamaalust, kuid rahva poliitilisele kasvatusele ta juurde ei andnud.
Kui saabus 1940, varises kõik ja üle poole sajandi, 1940-91, valitses Eestis üks diktaatorlik süsteem teise järele. Alles peale taasiseseisvumist 1991 on kiiduväärselt püütud jalgu alla saada, kuid stabiilset, vastutustundelikku demokraatiat ei õpita paarikümne aastaga. Teiseks puudub Eestil selline alussammas nagu USA-l on tema Konstitutsioon. Jah, meil on rahvustunne ja isamaa-armastus, kuid need on laiemad mõisted, mida isegi kommunistid oskasid enda kasuks pöörata.
Nii loodame, et aeg Eestit aitaks ja tema poliitilist külge igati tugevdaks. Olen selles optimistlik, teades eestlaste võimeid. Loodame vaid, et välised ohud ja raskused Eesti teele uusi takistusi ei veereta.
Raul Pettai
