“Ema, kallis ema,
oled nõnda hea,
panen Sinu sülle
oma väik’se pea”
Ema süli – see on üks paik, nii vaikne ja varjuline, kuhu ei puhu kurjad tuuled ega pääse vaevama muremõtted. Ema süli on puhkepaigaks tema väsinud lastele, keda tormitsev elukeeris on sundinud otsima varjupaika.
Kui aga elu meid ema rüpest välja kisub ja meid tuultesse laiali kannab, siis jääb meid ootama meie armastav ema ja tema varjurikas süli on avatud kõigile tagasipöörduvatele lastele, kes tulevad otsima abi ja kaitset sellest tuttavast paigast.
Igal aastal kevadiste õite puhkemise ajal mõtlevad kõik lapsed kogu maailmas oma emadele, kes neid oma armastavast rüpest on saatnud ellu, et nad võiksid jätkata inimsoo arengut. Nii on emadepäev, maikuu teine pühapäev, pühendatud teile, armsad emad, et austada ja avalikult hinnata teie võrreldamatut armastust ja eneseohverdust.
Nii selgelt meenuvad emadepäevad kodu-Eestis, mil mina, nagu tuhanded teisedki eesti lapsed, pühitsesin emadepäeva oma kodus isa-ema hoolitsevas õhkkonnas. Olin tol ajal veel liiga noor, et ette aimata seda tormi, mis peagi maailmas valla lõi ja mind emaga üksi jättis.
Olen seitse viimast eluaastat oma hella ema hoolitseva käe all mööda saatnud, nagu paljud teisedki eesti lapsed kelle emadel on tulnud ületada loendamatuid raskusi; olla tugev ja põhjamaiselt sitke, et kasvatada meid, isatuid lapsi. Meie emad on täitnud kahe inimese kohustused, et lasta meid sirguda tublideks eesti noorteks ja sellepärast väärivad need, meie kangelaslikud emad, kahekordse tänu meie poolt, kes me oleme nende elutöö vili.
Emadele kauges kodus, kes ikka veel ei lakka ootamast oma laiali pillatud lapsi, suundub täna me mõte, sest need on emad, kelle valud ja kannatused ei ole suutnud looritada nende armastust ja lootust, et kord nende lapsed pöörduvad koju võitjaina ja jätkavad nende tööd uue kodu rajamisel.
Emale, armsale, siin võõrsil, kodust kaugel, kui ka emale kodumaal, meie uue Eesti järgmine põlv, siiraim tänu nähtud vaeva eest ja meie loodame, et oleme väärilised ja võimelised Sinu tööd jätkma niisama hästi kui eesti emad on seda alati teinud.
Kirjutatud aastal 1956. Minu ema suri 2010 a., olles 99 ja pool aastat vana.
Malle Avolaid Snider
