Taasiseseisvuspäeva, 20. augusti lähenedes uuris Vaba Eesti Sõna peatoimetaja Kärt Ulman kultuurisotsioloogilt ja kultuuriteadlaselt Maarja Pärl Lõhmuselt, milline oli Eesti ühiskonna seis 1991. aasta augustis ja mida ta ise neil pöördelistel päevadel tegi.
Maarja Pärl Lõhmus (MPL): 1991. aasta augusti nn putšiajal töötasin Eesti Raadio kirjanduse ja kuuldemängude toimetuses. Minul tuli olla valves auto ja autojuhiga, et kui tekib vajadus, viib ringhäälingu masin mind varusaatejaama infot edastama. Mulle isegi ei öeldud, kus tagavarastuudio asus, kui Tallinna Raadio- ja Telesüsteem oleksid hõivatud või suletud.
Neid aegu iseloomustan kui äärmiselt selgeid intellektuaalse ühistöö aegu, kus igapäevane elu liikus Eesti Vabariigi taastamise poole. Olimegi juba üle aasta maha jäänud, Leedu oli taastanud oma riigi juba 1990. aasta 11. märtsil, ent samal ajal kogunenud Eesti Kongress sattus olukorda, kus kongressile valitud rahvarinderahvas oli Eesti Vabariigi taastamise vastu.
Kärt Ulman (KU): Mida on meil augustist 1991 õppida? Mis jäi pooleli või tuleks uuesti läbi mõelda?
MPL: Mina pean oluliseks, et Eesti Vabariigi taastamise mõte ja intellektuaalne alusprintsiip oleks jätkuvalt see, mis 1988. aasta Loomeliitude Pleenumil Eesti intellektuaalid oma kõnedes välja ütlesid ja NSV Liidu parteilt ja valitsuselt nõudsid: et võimaldataks taastada oma poliitiline ja kultuuriline toimiv süsteem.
Sellel teekonnal juhtus mitmeid hetki, mille üle on aeg mõelda ja arutada, kui tänaseid otsusi teha.
Esiteks, toimus näiteks küllaltki suletud ja salajane nn reformikoosolek tollases Ametiühingute majas Rävala puiesteel Tallinnas, mille korraldasid Eesti riigi taastamiseks pagulaseesti aktivistid eesmärgiga õpetada Eesti rahvuslastele riigi taastamist. Aga selle koosoleku 22.-24. märtsil 1991 usurpeerisid hoopis Eesti Kommunistliku Partei nomenklatuuri juhid Siim Kallas, Ülo Nugis, Riivo Sinijärv, Trivimi Velliste, Erik Terk jt ning see peeti intellektuaaliderahvuslaste eest salaja.
Nii kujuneski, et Demokraatiale Rahuliku Ülemineku Komitee (Committee for the Peaceful Transition to Democracy, CPTD) juhataja Markus Hess vaid imestas, miks küll kirjanikke, ajakirjanikke ja avalikkuse esindajaid Eesti ametiühingute majas Eesti Turumajanduse Keskuse ja CPTD konverentsil ei osale.
Markus Hess andis ETV-le edasi koosoleku esinejate – valimiskampaaniaeksperdi Arthur Finkelsteini, erastamisekspertide David Saundersi ja Madsen Pirie salvestused, paludes need tõlkida ja Eestis rahvale tutvustada. Seda ei tehtud.
Kuigi Markus Hess kui Musta Lindi päeva juht oli kutsutud vedama 1989. loodud komiteed, mille eesmärk oligi Nõukogude Liidus ja idabloki riikides reformijate abistamine. Aastakümneid hiljem kõneles ta, et “reformijatena” olid talle ette söödetud ikkagi nomenklatuur ja sellele usalduslik kaader.
Siit näeme, et Eesti Vabariigi taastamine on läinud küllaltki nagu muinasloos kahel karupojal juustutüki jagamisel, kus jagamisel saabus appi reinuvader rebane, kes lõpuks juustutüki ka endale sai.
Paguluseestlaskond ei tundnud piisavalt hästi Eesti NSV süsteemi ja ühiskonna vahelist lõhet, nii oli partei aktiivsel tugisambal – NSV Liidu ametiühingusüsteemil – võimalik täielikult mängida Eesti uue vaba riigi loojaid rahvuslasi, jättes täiesti kõrvale need, kes tegelikult aktiivselt kõnedega ja Eesti lippudega uude avalikusse murdsid, uut ühiskonda tegelikult kujundasid.
See võimu jõujoonte muster ja tegutsemine on senini avalikult arutamata. Pagulusorganisatsioonide roll on olnud Eesti riigi taastamisel tohutult oluline, aga selle teekonna suur pilt ja koostöö ning ka koostööde takistamised on vaja nüüd kll kokku panna, Eesti lähiajaloouurijatelt ja ühiskonnateadlastelt oodatakse seda tööd aastakümneid.
Paraku on see ka nii delikaatne teema, et teadusrahastust sellisele “sensitiivsele teemale” pole antud. 32 aastat tagasi toimunud sündmuste avalik arutamine annaks mitmedki selgitused, miks pra
egu on poliitilisel võitlusväljal võimalik valelubaduste ja isegi võimuultimaatumitega ühiskonda juhtida olukorras, kus arvamusküsitlused 2023 näitavad, et rahva poolt puudub vajalik usaldus e-hääletuse põhiseaduspäraseks läbipaistvaks-ühetaoliseks protsessiks.
Uus põlvkond on ühiskonna süsteemi suhtes nõudlikum ega lepi võimutsemise, hirmutamise ja ebavõrdsusühiskonna kujundamise suunaga.
Eesti vajab suuremat kohalikkusele, kohalikule elule ja kogukondade koostegevusele orienteeritud süsteemi.
KU: Kui 1989. a. loodud Committee for the Peaceful Transition to Demorcacy, CPTD käis 1991. a. Tallinnas õpetamas just riskikapitalifondide ja ressursside loomist, töötajate suunamist aktsiaomanikeks, väikeettevõtluse alustamise koolitust, rahakogumiskampaaniate korraldust, küsitluste ja meediakampaaniate korraldust, siis mida peaks nendes põhisuundades praegu kindlasti jätkama?
MPL: Nii nagu Nõukogude Liidu ja idabloki riikide abistamisele suunatud CPTD juhataja Markus Hess on ka hiljem rõhutanud, et Eesti inimesed peaksid kasutama oma riigi vabadust loovalt ja intellektuaalselt – peaks toimima laialdane patentide kaitsmine ja kasutusse andmine teadlaste ja inseneride koostöös üleilmses ulatuses.
Teiseks peaks jätkuma põhisuund, et Eesti riigi kindel alus on oma maa ja vara omamine ning selle üle otsustamine.
Ei tohi kujundada Eestis olukorda, kus kodanikkond on demokraatlikust otsustusprotsessist kõrvale jäetud ega saa tegelikkuses ise otsustada oma kohaliku maaomandi ja muude omandite üle, kui omandid ei ole riiklikult kodanike huvide keskselt kindlalt kaitstud.
Samuti ei saaks kujundada ideoloogiatega laetud olukorda, kus propageeritakse oma õigustatud ja õiguslikult põhiseaduslikul alusel määratletud varast, maadest, kodudest jm loobumist abstraktseks üldiseks hüvanguks.
Sellist uut kommunismiehitamise püüdu ja kommunismi kui kauget unistust, mille nimel pidi tegema orjatööd ega tohtinud olla eraomandit, ei saa õigustada.
Meie oleme totalitaarsüsteemis elanud, meie oleme totalitaarsüsteemi printsiipide ja praktikatega hästi tuttavad ning võiksime pigem tutvustada kogu maailmale, kuidas see on toiminud, mis kannatusi ja mis õiguskaotusi on toonud kaasa kodanike õiguste puudumine süsteemis.
Meie Eesti ühiskond peab olema sedavõrd enesekindel, oma mälu väärtustav ning oma mälu ja kogemusi kogu maailmaga jagav.
KU: Eelmisel nädalal kirjutab Urmas Sõõrumaa, et eestlastel ei peakski olema omandit, parem on näiteks kodude üürimine… Mida arvad?
MPL: Sõõrumaa ütleb, et inimesed peaksid elama korterites, võimalikult väikestes korterites. Liiga palju on omandit.
Kuidas saab öelda, et omandit on liiga palju?
Kuidas saab olla oma maal, oma riigis omandit liiga palju?
Kuidas kujutab Sõõrumaa omandist loobumist ette?
Omandist loobumise ideoloogiale peaks kindlalt vastu seisma.
Kui ei ole meie oma, kelle omand siis on?
Kelle käes peaks olema “omand’?
On veel üks võimalik vale suund, kui praegu oleme tarbimisele orienteeritud.
On teatud mõtteviis, mida me ei tohiks muuta. Mõtteviis peegeldab identiteeti.
Praegu üritatakse eestlaste omandit, eri omandi vorme vähendada.
See on kultuuriliselt võõras mõttesuund.
Me ei saa Eesti kultuurilist põhialust – omavahel suhtlemist kultuurikandjatena taandada rahalistele suhetele, sest sellega me automaatselt võime ära anda oma riigi.
Sest kui on juba sisemiselt ost-müük, siis võib tulla ka väliselt, müüme aga rohkelt omandit väliskapitalile – et riik ongi müüdav.
See suhte-alus, mis pole sügavama juurega ja väärtustel põhinev, vaid on rahapõhine, kaotab sügavama kultuurilise aluse, mõtteviisi, millel on põhinenud eestlus.
Omand on meie kultuurispetsiifiliselt kõige olulisem asi.
See hoiab tagala kindla.
Ei saa vaigistada.
Ei saa ignoreerida.
Omandiga inimesest peab lugu pidama.
Selleks aluseks on ka eesti vanasõna: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Seda võime laiendada ühiskonnale:
ärgem tehkem ja ärgem soovitagem teistele seda, mida sa ei taha endale ega oma lastele, et see juhtuks.
See, mida sa tegelikult ei taha oma laste tulevikku, seda ei saa propageerida isegi raha eest teistele kui “väärtust” või elusuunda. See ei ole põhimõtteliselt õige.
Samamoodi on äridega – kindlalt hästi läheb sellel, kes ise siiralt usub oma tegutsemise ja äri õigsusesse, üle aegade ja lastelastelegi väärtuslikuna ja elu edasi viivana.
Niisuguste põhimõtete ja väärtuste eest seismist nimetatakse kultuurilise identiteedi põhialuseks, millel seisab kogu mentaalne ja tegevuslik elukord.
Eesti tasakaalus elu võiks olla eestluse olemus, see siht oli 1991 nii ühine ja selge, seda sihiselgust tuleb hoida.
Kärt Ulmani vestlus Maarja Pärl Lõhmusega 9. augustil 2023
Viited
Markus Hess: Musta lindi päev: Eesti Rahvuskongress ja väliseestlaste võitlusi 1970.–1980. aastatel. Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi Aastaraamat 2014, lk 25-29.
Markus Hess: 1989. a otsustas rahvusvahelise musta lindi päeva komitee moodustada omaette komitee, mille jõupingutused keskenduksid reformijate abistamisele Nõukogude Liidus ja idabloki riikides. Nimetasime selle demokraatiale rahuliku ülemineku komiteeks (Committee for the Peaceful Transition to Democracy, CPTD). Mind valiti selle juhatajaks. /…/
Tallinna konverentsi korraldasid 22.–24. märtsil 1991. a ametiühingute majas Eesti turumajanduse keskus ja CPTD, osalejateks Siim Kallas, Ülo Nugis, Riivo Sinijärv, Trivimi Velliste, Erik Terk, Jüri Adams, Kaarel Haav, Tiit Lillipuu jt.
Arutelu teemadeks olid riskikapitalifondide ja ressursside loomine, vara ja teenuste privatiseerimine linnades, töötajate suunamine aktsiaomanikuks, väikeettevõtte alustamise koolitus, rahakogumiskampaaniate ja küsitluste korraldus, meediakampaaniate korraldus ja reklaam. Meie idee oli juhtida erastamiskampaania laiale rahvuslikule alusele, kus erastamine toimuks sümboolsete summade eest.
Urmas Sõõrumaa: Eesti riik on tegelikult pankrotis. 7. augustil 2023, Postimees link
Urmas Sõõrumaa: Skandinaavias enamik kodusid renditakse-üüritakse, omanikke on vähem. See pole ainult halb, kuigi üleminek võib olla valuline. Hea pool on see, et üüritakse täpselt nii suurt, nagu vaja. Meil enamik kortereid ostetakse siis, kui tulevad lapsed, aga pärast elatakse 2–3 korda suuremas kodus, kui inimesel tegelikult vaja läheb.
Teine küsimus selle protsessi puhul on aga see, milliseks kujuneb ühiskond – ja üürihinnad. Meil on pisut kallis, turg on välja arenemata,» viitas Sõõrumaa siinse üürituru puudustele.
