Kalju Mätik lahkus järgmisesse ellu 2. oktoobril ehk umbes samal ajal, mil Eestis langes mitmel pool käesoleva aasta sügistalve esimene lumi. Vahtrapuude lehed kolletuvad eriti kirkalt sel aastal, õunte saak on tavalisest suurem olnud ja need õunad ise olla magusamad kui muidu. Ka põllumeeste saagid on tulnud üle keskmise, kuigi hind on kahjuks kehv. Ja Eesti kaudu rändavad suured linnuparved lõunasse.
Kalju Mätik lahkus meist mõnda aega pärast südameinfarkti, mis tabas teda umbes kümme päeva enne septembrikuu lõppu. Lohutust annab teadmine, et tema elu videvikutundidel külastas Kaljut haiglas tihti üks sümpaatne siinne inimene.
Erinevalt Vladimir Bukovskist (näiteks), Kalju Mätik ei olnud dissident, kuigi eestikeelne Vikipeedia teda dissidendiks eksikombel nimetab.
Bukovski on venelane, kes tahtis (tahab), et tema kodumaa muutuks. Muutuks paremaks, demokraatlikumaks, moraalsemaks ja inimlikumaks. Kalju Mätik polnud aga vene dissident. Talle sobinuks muidugi samuti, kui Venemaal oleksid aset leidnud olulised reformid, kuid eestlastest poliitvangide jaoks ei olnud see primaarne. Peamine teema meie vastupanuliikumise liikmete jaoks oli Eesti okupeeritus. Vene dissidendid võisid tegeleda oma süsteemi muutmisega, eesti vabadusvõitlejad tahtsid aga, et Nõukogude okupatsiooniväed lahkuksid siit, ja seda koos oma tsiviilgarnisoniga, luues tingimused Eesti Vabariigi iseseisvuse tagasitulekuks.
Kalju – keda ma viimase kolmekümne aasta jooksul suhteliselt hästi tundma õppisin – erines teistest uuema aja eesti poliitvangidest paari olulise aspekti poolest.
Olen päris kindel selles, et Kalju Mätik ei läinud kompromissile Nõukogude julgeolekuorganitega. Eestis on sosistatud juba pikemat aega, et vähemalt osa 80ndate aastate lõpu poliitvangidest, kes vabastati ennetähtaegselt kinnipidamisasutustest, olid andnud KGBle allkirjastatud lubaduse, et teevad koostööd, ega osale enam nn nõukogudevastases tegevuses.
Usun, et Kalju Mätik KGBga mingisuguseid “diile” ei teinud. Kalju Mätik kujutas endast vabadusvõitluse kvintessentsi, keda võiks võrrelda metsavend Ants Kaljuranna (hukati sõjaväetribunali otsuse põhjal 13. märtsil 1951) ja sitke poliitvangi Sergei Soldatoviga. On vist võimatu leida nendest veel sirgeseljalisemaid tegelasi.
Ma ei hakka ütlema, et eestlased on flegmaatilised – meie rahvas on samuti sünnitanud tublisid mees- ja naisvõitlejaid. Kuid me pole siiski tšetšeenid ega gurkhad, kes oleksid justkui loodud sõjajumala teenimiseks. Kalju Mätik kuulus aga nende hulka, kes pärast metsavendluse valusat, verist ja julma mahasurumist Balti riikides neljakümnendatel ja viiekümnendate alguses, oli ka hiljem valmis võitlema okupandi vastu – vajaduse korral relv käes. Seda ajal, mil Eestis käis juba massiline astumine venelaste komparteisse. Selle tõttu “istus” Mätik kuus aastat “kinni”. Üks usaldusväärne asjatundja lausus, et lahkunud on sõdur. Pikk ja enesekindel ning pisut üksikhunt ka, nagu Kalju Mätik oli.
Mul oli noore mehena suhteliselt omapärane suhe või võiks isegi ütelda, et teatud koostöösuhe eesti poliitvangidega, kui üheks mu kohustuseks Vaba Euroopa raadio eestikeelsete saadete toimetuses oli lugeda eetrisse katkendeid põrandaalustest väljaannetest, nagu näiteks “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”. See viimane oli tsensuurivaba omakirjastuslik kroonika, mis ilmus Eestis aastatel 1978-1987. Olles juba varem Solženitsõni “Gulagi saarestiku” läbi lugenud, koosnes mu lektüür noil aastail arvestaval määral näiteks Bukovski autobiograafilisest teosest “To Build a Castle”, ja muust sellisest.
Kuna “Lisandused” koosnesid arvestataval määral eesti poliitvangide poolt kohtuistungitelt ja vangistusest väljasmugeldatud olukirjeldustest, siis võin väita, et olen vähemalt sisseelamise, ka kaastunde tasanditel veetnud palju aega vangikongides koos Mätiku ja tema kaaslastega. See on muidugi tühi plära, sest ma pole pidanud kannatama nagu nemad kannatasid, kuid sugestiooni tähtsust ei maksa siiski alahinnata. Olen end noore mehena nende meeste ja naiste kongidesse ja vintsutustesse ja võitlustesse projekteerinud küll, vähemalt natukene. Ja mina ei olnud ainus “Lisanduste” lugeja läänes.
Eesti pagulaskond tunnustas meie vabadusvõitlejaid ja andis neile aktiivset tuge niipea, kui olud seda võimaldasid, seda seitsmekümnendate lõpu poole, kaheksakümnendatel ja ka hiljem.
1941. ja 1949. aasta küüditamisi üle elanud ja kodumaale tagasi pääsenud inimesed on alati suhtunud soojalt eesti põgenikkonda (nendesse, kes söödi oma kodudest välja ja kes pagesid läände). See kujutab endast siis üht suurt ringi: küüditatud ja nende järeltulijad, meie ekspoliitvangid ja eesti pagulased. Hea on tunda vastastikust poolehoidu.
Ootan huviga, kas keegi valitsusest või presidendi kantseleist ilmub hüvastijätule Kalju Mätikuga.
Iirlased oskavad oma vabadusvõitlejatele austust avaldada, olgu tegemist kas Michael Collinsi või Bobby Sandsiga. Miks see meie puhul nii on, et Julius Kuperjanov kujutab endast eestlaste jaoks sangarit küll, aga Harald Riipalu ja Paul Maitla mälestamisest hiilitakse ametlikult mööda nö “külg ees”, on üheaegselt poliitiline küsimus kui ka kurb lugu.
Kalju Mätik pole minu jaoks vähem sangar, kui näiteks ungarlaste Pál Maléter. Maléter oli ilmselt küll ühe astme võrra tähtsam mees, kuid siiski…
Kuidas see siis juhtunud on, et meie poliitvangid on Eestis endiselt poolenisti “eisikud” (non-persons), kui Vaclav Havelist sai see-eest Tšehhoslovakkia president? Kalju Mätik oli muidugi “vaid” elektriinsener ja mitte kuulus kirjanik, kuid ometi loodan oma hingesopis, et ühe või kahe põlvkonna pärast saabub Eestis päev, mil meie poliitvangid saavad täit tunnustust rolli eest, mida nad meie ajaloos etendanud on. Ka korralik post faktum tunnustus oleks kahtlemata parem, kui ärateenimatu vajumine unustusehõlma. Meil on niigi erakordselt palju ristideta haudasid.
Miks see nii on – et eesti ühiskond, eriti aga eesti “eliit” on tõrges mälestama meie vabadusvõitlejate tegusid? Bukovski annab vihjeid selle kohta hiljuti inglise keeles ilmunud raamatus “Judgment in Moscow”.
Kalju Mätiku lahkumine annab meile põhjust viibida vaimselt Mätiku ja tema aatekaaslastega, kes kirjutasid ja levitasid Eesti Rahvusrinde programmi eesmärgiga taastada demokraatlik riigikord Eestis, ja Eesti Demokraatliku Liikumise programmi Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Mätik ja teised koostasid ju koos Leedu vabadusvõitlejatega kuulsa Balti Apelli, mis edastati ÜRO-sse.
Seega “austus sangareile!”, nagu ukrainlastel on kombeks hüüda.
Jüri Estam
