Mallorcale pole veel jõudnud, kuid ikka ajasin kohanimed enne reisi segi. Mallorca asub Vahemeres, Madeira aga Atlandi ookeanis 600 km Maroko rannikust. Jagaksin teiega muljeid viimasest, Hiiumaast väiksemast saarest, mis pole tavaline rannaslebamise koht – seal polegi rannaribasid! Küll on ta matkahimulisele eestlasele ideaalseim sihtpunkt.
Olen siiani suht vähe reisinud. Või kuidas võtta? Tallinna ja Toronto vahel on lennumiile meeletult kogutud. Kohe nii palju, et tavaliselt ei jätku raha mujale sõiduks. Pere on ju kõige tähtsam. Ja teisel kohal siis äkki… reisimine? Prahast lõunapoole polnud siinses maakerajaos jõudnudki. Enne nüüdset lendu Madeira saarele. Hurraa!
Tunnistan, et mul polnud kohavalikuga suurt pistmist. See oli mehe kaalutletud otsus, peale pikki internetis veedetud otsimistunde. Olime veendunud, et eestlaste populaarsed soojamaa sihtpunktid: Türgi, Egiptus, Dubai meid ei tõmba. Kahtlemata on nendes paikades ääretult palju ilu, kultuuri ja ajalugu; samas ka omajagu kuurordi melu ja rahvamasse, mis meile ei istu. Mu taimi armastav mees avastas, et Madeira on kui tohutu botaanikaaed ja mis kõige olulisem – seal on erakordsed matkarajad merepinnast kuni 1800 meetrini. Madeira puhul on hoiatatud, et kui ihkate tümpsuvat ööelu, ärge sinna minge. (Selle jaoks on nt tuntud Tenerife Kanaari saartes). Võibolla seetõttu olimegi pealtnäha kõige nooremad inimesed Ülemistelt startivas lennukis!
Kanaaridest veel niipalju, et selle piirkonna neli saarestikku Atlandi ookeanis piki Portugali ja Afrika rannikut kannab ühisnimetust Macaronesia. Põhjast lõunasse loetletuna on need: Assoorid (Portugal), Madeira saared (Portugal), Kanaarid (Hispaania) ja Rohuneemesaared ehk Cabo Verde vabariik. Kõik on vulkaanilise tekkega, kuid kunagine kuum punkt on ammu nihkunud ja vulkaanilist tegevus enam pole. Viimased pursked toimusid 6500 aastat tagasi. Kuna saared sündisid eraldatuna naabermandritest, va-itseb seal ainulaadne biograafia ehk taimede ja loomaliikide leviala.
Kuus tundi kestnud "charter" otselend viis Tallinnast mere kohale betoonsammastele ehitatud Madeira lennujaama. Muud lamedat maad lennurajaks lihtsalt polnud võtta, kui välja arvata üks kõrge mägiplatoo ehk lavamaa. Isegi pealinnas Funchalis olevat Portugali meistriliigaklubi Maritimo jalgpallistaadioni ehitamiseks mitu küngast maha võetud. (Tänapäeva üldsusele on Madeira tuntuim poeg jalgpallur Christiano Ronaldo, Real Madridi mängija.) Maandumine oli küllaltki ärevustekitav: enne suur laskuv ring sinimere kohal ja siis 2,800 meetrit maandumisrada, järsaku ja mere piiril. Kunagi oli siin lennurada kõigest 1,600 m. Ja 1977. aastal kaks katastroofi, mis kokku nõudsid 167 inimelu.
Madeirast, saare samanimelisest kangestatud veinist olete mõistagi kuulnud. See, mis omal ajal mahenes kuumades laevades mandrile loksudes, hullutades XV sajandist kuulsaid õukondi ja Shakespeare'igi. Siiamaani on 4. juulil paslik juua just madeirat nagu tehti USA iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastades. (Presidentidel Washingtonil ja Jeffersonil olnud see igapäevane rüübe.) Tänapäeval hoitakse veini 50° C kuni kolm kuud. Just siis tekib tema eriline karamellimaitse. Kangust on tal kuni 21 kraadi, sest enne laagerdamist lisatakse toorveinile suhkruroopiiritust. Ei teadnudki, et kokku on madeirasorte kuus, igaüks valmib merepinnast erineval kõrgusel valminud viinamarjasordist, neist kuulsaim magus malvazia. Kui madeiralane tõsist vägijooki tahab, võtab ta teise rahvusliku keelekastme, poncha (de Madeira). Õige naps olevat 52-kraadine, mille moodustavad kange suhkrurooviin, mesi ja sidrunimahl. Kokku klopsitakse puupulga abil. Selleni me ei jõudnud, seljakotis oli iga päev maracujá, eesti keeles granadilli (passionfruit), pirni, mango ja muud matkaks vajalikud mahlad.
Matkaseiklused ja loodusnähtused jäävad ilmselt järgmisse lukku, kuid miks pakun välja, et matka-himulisele eestlasele võiks see just kõige ideaalseim paik olla? Kliima! Tänu Golfi hoovusele on Madeira ilm aastaringselt nagu Eesti kauneim suvepäev: 15 kuni maksimum 25° C sooja. (Mäekõrgustes muidugi jahedam.) Ei mingit lämmatavat leitsakut. Kui päike pähe hakkab, laskub lõpuks ikka mägedest mõni pilv või uduloor. Merevett soojendab aga Golfi hoovuse kõige kuumem haru Kanaari hoovus, mistõttu merevee temperatuur on talvel 17 ja suvel 26 kraadi. Ometi puudub rannakultuur, sest puuduvad liivarannad. Kohti, kus mustadelt laavakividelt treppe- või redelitpidi merre laskuda on oma jagu, lisaks üks suur basaltkaljude vahele rajatud avamereujula (Porto Moniz).
Ja miks meie lennuk oli tulvil rõõmsaid eesti pensionäre? 1) Nagu varem öeldud, puuduvad Madeiral ööklubid ja rõkkav peokultuur ning pealinna turistide majutuspiirkond on mõnusalt tagasihoidlik; 2) saare endeemsele (kohale omase) loodusele lisaks on sinna sajandite jooksul toodud kõikvõimalikku floorat, mis magusa mulla ja kasvutingimustega ülimalt rahul, seega on saare botaanikaaiad liigirikkad, lisaks on looduskeskkondi subtroopikast alpivöötmeni; 3) paljud tulid väisama igakevadist lillefestivali, koos uhke lasteparaadi ja lillevaipadega tänavatel. Meie ei teadnud sellest midagi, pigem olime tusased, et bussid ei sõitnud paraadi tõttu graafikupäraselt linnast välja. Igaühele oma. Nõnda ongi huvitav.
Muhust ega Mallorcast ma tegelikult juttu ei tee, tahtsin lihtsalt teie tähelepanu püüda. Selleks on parim viis siduda tuttav tundmatuga, omane võõraga. M-saar, millel matkasime, oli Madeira. Kuid äkki see polegi teile võõras paik? Võibolla peatusite tema sadamas teel Rootsist Põhja-Ameerikaase?
Kui laenutasin raamatukogust "Unustatud merereisid: Eestlaste hulljulged põgenemisreisid üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel" (Jüri Vendla, 2010) leidsin üllatuseks oma jagu fotosid eestlastest Madeiral. See "ujuv Eedeni aed" on olnud Atlandi ületajate esimene peatus läbi sajandite. Sealt saavad läändepürgijad abi portugallaste poolt avastatud tuuleliikumisest nimega Volta do mar ("merepööre"). Seda püsivat tuult, eesti keeles passaat (trade wind), mis puhub kolmekümnendatel laiuskraadidelt ekvaatori poole kasutas esimeste seas mees, keda portugali keeles tuntakse kui Cristóvão Colombo. Ühed viimased kaasmaalased, kes Madeiralt passaadis kulgesid olid Jaan Tätte ja Marko Matvere, kes teiste eestlastega teevad parasjagu katamaraaniga ümbermaailmareisi.
Reisikaaslane juba tõreles, et mis nende faktidega, rääkigu ma asjast! Asi oli nõndaviisi, et igal hommikul imestasin taas õhu üle – kirjeldamatult puhas ookeani siid – ja kujutasin ette, kus me maakaardil asume. Nii üksi suures sinises, justkui torni serval, mis kunagi vulkaanide voolitud. 1000 meetrit ja enam allpool ujusid Madeira süvaveelistest rahvuskalad, õudsa väljanägemisega süsisabad (espada, Black scabbard) ja 1800 meetrit ülal saare keskel ootas meid "Kolme tipu matk". Iga päev ärkasime nullpunktis; täpselt nende kahe äärmuse vahel mererannal, kusjuures ärge unustage, et saar on kõigest 20 km lai ja 56 km pikk. Hiiumaast väiksem.
Tavaliselt paistis päike, kuna ärkasime lõunarannikul, pealinnas Funchalis. Kuid nagu Eestiski kõige kaunimal suvepäeval, pidi päevaseiklusteks olema varutud vihma- ja tuulekindel jakk. Kui Funchalis pea kuklasse ajada, võib tihti näha, et rohelised mäetipud ülal on juba pilves. Ja põhjarannik tippude taga mõistagi enam veel. Sellepärast hakatigi 16. saj. ehitama nn levadasid ehk veekanaleid ülalt alla mööda lõunakallast, et mäeveerule rajatud põllulappe kasta.
Madeira tähendab portugali keeles "puit". Avastamisehetkel 15. saj. oli saar kaetud loorberi- (ingl. laurel) ehk nn laurisilva metsa kooslusega, millele maaharimise eesmärgil tuli otsa pandi. Tulekahju olla kestnud seitse aastat. Hiljem istutati asemele omajagu eukalüpti, kiiresti kasvavat head küttepuud, mis loodustasakaalu enam kui viltu vedas. Nüüdseks on saare olemasolev ürgse algega loorberimets UNESCO maailmapärandi nimistus. Pealinna nimi Funchal tuleneb portugali sõnast funcho – apteegitill ehk fenkol (ingl. fennel). Sellega me silmitsi ei tulnud; kõige rohkem haritavast jäid silma banaanisalud väiksemate viljadega kui eurobanaan, millega harjunud oleme.
Igal hommikul tuli otsustada, milliseid matkaradu ette võtta. Neid on igale tasemele: mõni levada kulges justkui pargis, teisi ajasime taga mööda tohutuid kivitreppe või suht kitsaid ja konarlikke radu. Matkajaid oli ka igat masti ja neid oli huvitav jälgida (ja iseendaga mõistagi võrrelda). Pidasin väga lugu vanematest inimestest, kes tasa ja targu ronisid matkakepi toel või põlvesidemetele vaatamata. Tundus, et kohalikus supermercados olid enamik endid varustanud võileivakraami ja troopilise vilja mahlaga, mida kaunis kohas nautida. Meie piknikupaikadest sai ühtlasi erinevate looduskeskkondade loetelu: 1) subtroopilise loodusega niiske jõeorg, kus metsamaasikad ja kallad kõrvuti; 2) merekallas 589 m panga varjus (Euroopa 5. kõrgeim); 3) kõrbekuiv kaljuneem silkavate sisalike seltsis; 4) platoo ehk lavamaa pilvedesse mattunud orgude kohal; 5) tulekahjust söestunud põõsastega mäeveer.
Udu võis nii kiirelt orgu mööda peale sõita, et lausa hirm hakkas. Jalakäija tunnelid läbi kottpimedate mäelõikude nõudsid teineteisest kinni hoidmist ja üheskoos rõõmsa laulu laulmist (taskulambid jäid Tallinna!) Ja kurvilised mägiteed kaheistmelises Smart cabriolet's, kui kurvi tagant vastu tuli buss… Saarel aga puuduvad maod, kiskjad ja tüütavad putukad. Kahte sääske nägime.
Reisielamused, kas või korraks oma argikeskkonnast väljaminemised on niivõrd rikastavad, et neid on keeruline teiste jaoks sõnadesse panna. Alati naastakse teistsugustena. Mina pole elus nii mitu korda ühte rada matkanud, kui nüüd tagantjärgi vaimusilmas seda mägiräda. Olin esimest korda nii kõrgel, jalgsi pilvede kohal. Arvasin, et mul pole mingeid mägesid vaja (lihtne eesti inimene, kes mäesuusatamise asemel alati murdmaad ülistanud), aga kui Lõime tänaval lapsekäru lükates hoovab tuulejaki kraelt päikesekreemi lõhna, tean, et need seekord matkamata või lõpetamata jäänud Madeira rajad peavad kunagi matkatud saama.
Riina Kindlam
Riina Kindlam
